Et pilpa kiskumine oli üsna väsitav töö, kasutati selle juures abilist, kes kaksiti pingi teisel otsal istudes lükkas liimeistrit tagast ja ladus ning luges ära valmis pilpad. Umbes 10-tunnise tööpäevaga jõudis sel viisil ära kiskuda keskmiselt 5000 pilbast. Leidus aga ka mehi, kes kiskusid kuni 12000 pilbast päevas. Selline käsitsi pilpa kiskumine oli veel 1940. aastail üsna tavaline Avinurmes ja mujal Alutaguses. Seevastu on meil suhteliselt vähe kasutatud käsitsi töötavat pilpahöövlit, mida lükkas 2- 3 meest. Sellest raskepärasest käsihöövlist on oma levimisel nähtavasti ette jõudnud XIX saj. Teisel poolel ilmunud ja üle maa tuntud samal põhimüttel töötav hobusemasin, mille tööjõudlus on kümme korda suurem(lõikab 30 000-50 000 pilbast päevas). Paar -kolmkümmend aastat tagasi hakkas seda aga oma korda kõrvale tõrjuma pilpalõikamine mootoriga
Eesti rahvastik paikneb võrdlemisi ühtlaselt, meil ei ole suuri asustamata alasid ega ka väga tihedalt asustatud piirkondi. Eesti maarahvastiku paigutuse üldjooned kujunesid välja juba keskaja lõpuks. Siis sõltus see väga tugevasti põllumaa viljakusest. Tihedasti olid asustatud Tartu- ja Viljandimaa, Pandivere kõrgustik, ka Saaremaa (seal on rahvastiku tihedus hiljem märksa langenud) ja praegune Võrumaa. Hõre oli asustus soode-rabade ja suurte metsade maastikes: Alutaguses, Peipsi, Võrtsjärve ning Pärnu nõos ja Kõrvemaal. Maarahvastiku tihedus oli tollal umbes sama, mis praegu, kohati kõrgemgi. Kuid tollal polnud Eestis peaaegu üldse linnu. Viimase 2 sajandi jooksul on Eesti rahvastiku paigutus järjest rohkem hakanud sõltuma linnade asukohast ja suurusest. Et Põhja-Eestis tekkis linnu rohkem, on ka rahvastiku üldine tihedus seal märksa suurem kui Lõuna-Eestis. Üsna varakult kujunes Eesti kohta suur tihedus Harjumaal, nõukogude ajal ka
annaabi.ee 
