karstiga (karstiallikad). Olulisemad allikad ja allikalised alad on: Valgejõe ülemjooksu piirkond, Jupri oja, Lava allikad, Mõdriku allikad, Kiltsi allikad, Simuna Katkuallikas jne. [8] Sood Eesti Geoloogiakeskuse poolt tehtud otsingulis-hinnanguliste tööde järgi (1977- 78) on Lääne-Virumaal 78 sood, mille tööstuslasundi pindala ületab 10 ha ning 44 alla 10 ha tööstuslasundiga sood. Soode tööstuslasundi kogupindala on 23368 ha ja turbavaru 90,5 miljonit tonni, s.h. alusturvast 11,2 milj.t. Aktiivsed varud moodustavad 59,0 milj. t, sellest 8,1 milj.t alusturvast. Soode maastikulise liigestuse järgi jäävad nad peamiselt kolme piirkonda: Kirde-Eesti lavamaa, Pandivere kõrgustiku keskosa ja Pandivere kõrgustiku nõlv. [8] Kirde-Eesti lavamaa, maakonda jääb sellel alal tähtsamatest soodest Varudi (toiterežiimist lähtudes väljunud põhjavee mõjusfäärist ning jõudnud raba arengufaasi), Laukasoo, Kunda soo. [8]
esialgse künni ning seejärel olenevalt ilmadest äketega segamisega. Edasi viidi turbamass vagonettidega punkrisse ja sealt masinasse. Masin töötles ja pressis turvast ning pressist väljuv turbalint tükeldati ning toimetati kuivatusruumi. 1870.a. toodeti turbamasinaga turvast ka Ilmatsalus. 1860-ndate aastate keskel hakkas turvast kasutama ka Meleski klaasivabrik.. Sangaste mõisas (Fr. Berg) lõigati 19. saj. lõpus 1..2 milj. turbapätsi aastas, millest enamuses tehti alusturvast. Kuni Esimese Maailmasõjani turbatööstus nimetamisväärselt ei arenenud. Turba kasutamine oli juhuslik ja toimus peamiselt mõisates. Kokku võis Eestis olla 300 turbakarjääri mis kuulusid mõisatele. Peamiselt lõigati alusturvast pätsidena ja pärast purustati. Kütteturvast kasutati vähem. Eesti esimesi suuremaid turbatööstusi oli 1913 .a. rajatud Ülemiste turbatööstus, mis varustas kütusega Tallinna linna. I Maailmasõda põhjustas kütusekriisi. Venemaalt
annaabi.ee 
