mis kunstisuunana rõhub tundele ning emotsioonile. Inglise impressionist Turner kujutas oma maalidel tööstuse pealetungi, mis lõhub tasakaalu nii inimeste ja looduse vahel, kuid üleüldiselt rikub elusid. Zola suhtumine kaevandustesse, tööstusesse ning söesse kui millegisse, mis tuleb hooga ning matab inimesi, on üsnagi sarnane. Émile Zola teost ,,Söekaevurid" on just tema väärtushinnangute tõttu võetud mitmeti Nõukogude liidu ideoloogia üheks alusteoseks. Kuna teos kirjeldab ühe aasta jooksul vältavat õnnetust ning lõpeb lootustandvalt Étienne'i pääsemisega, võiks teose algne pealkiri olla peamine märksõna. Kevad kui lootus, taassünd -- sellise pealkirjaga Émile Zola ehk viitas kunagisele olukorra paranemisele. Isiklik arvamus Raamat annab hea pildi 19. sajandi eluolust, kuid on tavalugejale liiga depressiivne. Zola põhjalikud kirjeldused on kohati liialt võikad, et mõjuvad sokeerivalt ning muserdavalt. Teoses on
luuletuse üksus, kus on oma kindel värsisüsteem, korrapära. Paarisvärsse ei loeta tegelikult stroofideks. Nelikvärsid on meie jaoks salmid. Igasugune stroof võib olla salm. Araabia luuletaja, kellele omistatakse esmakordne stroofi kasutus, on Muccadam ben-Muafa, Cordoba luuletaja. Stroof levis eelkõige Andaluusias, sest seal oligi peamine araablaste ala. Stroofi vorm: ___a ___a ___b ___b ___a Laul minu Cidist (Cantar de mio Cid) Võib lugeda hispaania (hispaaniakeelse) kirjanduse alusteoseks. Katalaanide jaoks pole see kindlasti alusteos, nad solvuvad selle jutu peale. Kastiilia keel on sama, mis hispaania keel. Seda teost märgati romantismiajal ja väljaspool Hispaaniat. Trükis ilmus see esimest korda alles 1799. Aastal. Enne seda oli käsikirjas. Romantikutel oli suur huvi keskaja ja üldse möödunu vastu. Avastasid keskaegse luule ja hindasid seda. Väga tähtsad olid saksa romantikud, nt Herder (oli peamiselt kultuurifilosoof,