ajakirja ,,Hiis" väljaandja. Üsna üldine tundub olevat, et kasutatakse võõraid suuri tekste, eriti mütoloogilist või piibli ainest. Piibliainelisi seotud tekste on rohkem nt Raudsepal, Tassal. Ja on ka rahvalikku mütoloogilist ainest (Kitzberg, Särgava, Reiman). Ka Oskar Lutsi puhul võib öelda, et mingit kokkukõla sümbolistliku kallakuga on. Võime öelda, et draamas on väga palju erinevaid näiteid. 20ndate algupool viibib uusromantilises hämaruses. Suurte alustekstidega seoses rõhutus ka allegooriline alge (ütlen üht, aga mõtlen muud). Alasti elu kujutlemise taotlust väga ei näe. Ekspressiunimi mõju võib näha umbes aastast 1923-1930(algused). 20ndatel aastatel on välja tuua paar üksikut teost. August Kitzberg Ajastu juhtautor, kuid pole, sest ta ei kirjuta näidendeid. A. H. Tammsaare · 1921 Juudit (palju ajastuomaseid tunnuseid piibliainelisus, armuloo pahumpidi
Aga see on niisugune hiiliv muutus, mis toimub, nüüd paisatakse kultuur segiläbi ja mingil moel väärtused on mängima pandud või peapeale keeratud. intertekstuaalsus / metalisus / kontseptuaalsus - sõnad, mis võiksid iseloomustada rohkem sellist modernismist lähtuvad kirjandusharu, aga kui mõelda, siis mõisted töötavad eritekstide puhul. Tekstid hakkavad põimuma: tüüpiline parafraseerimine ja alustekstidega mängimine. Tsüklite moodustamine, või kontseptuaalse eesmärgi püstiajamine. Kollektiivsete väärtuste relativiseerimine - Kui selline mäng käib, siis tähendab väärtuste maailmas mingite väärtuste küsimärgistamist. Rahvuskultuuri põhiväärtused on nagu mängu pandud. Uus muutuv kirjandus nagu teeks mingit muud asja võrreldes sellega mis toimub poliitikas ja ühiskonnas. Osalt tähendab ka seda, et kirjandus jäetakse kuidagi vanemate generatsioonide poolt hooletusse
annaabi.ee 
