üldisemale seisule ja arengule. ,,Teatrivallas rõhutati tavaliselt Stanislavski ja realismi tähtsust; mõlemaid oli ju kroonusunnita ennegi tunnistatud. [---] Kuid kaasaminejatelgi oli sageli raske taluda neid kõikjale (ka teatritesse) tehtud punanurki, parteiajaloo lühikursust järavaid poliitõpperinge, teatritevahelist sotsvõistlust jm. karikatuurset jama. Organisatsiooniliselt oli tähtsaimaks muutuseks teatrite vanade alusseltside sulgemine ja otsese riigialluvuse kehtestamine (natsionaliseerimine). Nii majanduslikud kui kunstilised otsused tulid nüüd komparteilt, väliseks vahepuhvriks algul Haridusministeerium, mis pidi haldama ka kultuurielu. [---] Draamateatri tööd kitsendas lisaks see, et ta pidi oma ruume ja esinemisaegu jagama Tallinnasse toodud Punalipulise Nalti Mere Laevastiku Teatriga, mille põhikohuseks oli okupatsioonijõudude teenindamine. [---] Narvas teisendati teatri nimi Narva Töölisteatriks ja
1940. a. sügisel juba okupatsioonioludes. Meenutagem, et Viljandis, Valgas ja Rakveres oli tollal veidi üle 10 000 elaniku, Võrus ja Kuressaares kõigest 5000 ümber. Üksnes Narva oma rohkem kui 20 000 elanikuga kuulus samasse suurusjärku Pärnuga, mis oli saanud teatri juba kaks aastakümmet varem. Euroopa üldises pildis oli nii tihe võrk nii väikeste teatrilinnadega suhteliselt haruldane. Organisatsiooniliselt jätkus teatrielu alusseltside toel. Ka uued teatrid, eriti väikelinnades, arenesid välja mõnest vanemast seltsist või liitusid sellega. Sageli valdas selline selts linna ainsat kõlbulikku esinemispaika. Tuttavad pinged seltsi ja näitetrupi vahel kordusid aeg-ajalt, sest ikka kippus seltside maitse olema väikekodanlikum, kommertslikum, lõbujanulisem kui teatritegijatel. 26. Teatrielu nn vaikiva oleku ajal (1934-1940). Teater ja rahvuslik ideoloogia.
annaabi.ee 
