Islandi asustamine algas juba aastal 874, kui Islandile jäi elama esimene aastaringselt saarel olev elanik – norralane Ingólfur Arnarson. Järgnevatel sajanditel elanikkond pidevalt kasvas ja peamised elatusallikad olid kalastamine ning põllumajandus. Kuni 1918. aastani oli Island alguses Norra ja hiljem Taani kuningriigi osa. Island iseseisvus 1918. aastal ja 1944. aastast on Island vabariik. Rahvast esindavat organit nimetatakse Althingiks (Alþingi), kus on 63 liiget. Islandi president on alates 1996. aastast Ólafur Ragnar Grímsson. Islandi majandus hakkas hoogsalt arenema 20. sajandil. Tänaseni on Islandi tähtsaim majandusharu kalandus. Kuigi kalanduse tulud moodustavad riigituludest suurima osa, töötab kalanduses vaid 10% islandlastest, kuna kalapüügialused on modernsed ja tehniliselt hästi varustatud. 60% elanikest töötab teenindussektoris. Turismi osakaal kasvab pidevalt ning see on
Varakeskaja lõpupoole tegid viikingid suurimaid maadeavastusi. Maapuudus ja ka teised põhjused viisid neid kaugemale põhja. Esimeseks peatuspunktiks seal sai Island. Norra kolonisatsioon Islandil algas umbes 874. aastal, mil loodi esimene Põhja-Euroopa vabariik. Sealse ennenägematu valitsemissüsteemi eesotsas ei olnud mitte ainuvalitseja, vaid 36 kohalikku vanemat, kes esindasid igaüks oma kodukohta ja kogunesid kord aastas vabaõhukärajatele, mida nimetati Althingiks. Viikingiretked jagunesid üldjoontes Lääne- ja Idateeks. Lääneteel liikusid peamiselt hilisemate taanlaste ja norralaste esivanemad, Idateel hilisemad rootslased. Just Lääneteel seiklevad viikingid jõudsid oma laevastikuga Inglismaa rannikule ja hiljem vallutasid osa Inglismaast. Sellepärast on Inglismaal ka tänapäeval veel üht-teist viikingitest pärinevat. Seal on säilinud viikingite päritolu kohanimed. Oma võimu kindlustamiseks lõid viikingid
annaabi.ee 
