karm. 1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri. Kuna Eesti Vabariigi tekkega olid eestlaste jaoks probleemid lahendatud, sest maareform jagas baltisaksa aadlike suurmaavalduse eesti talupoegadele, polnud enam rahvuslikul pinnal tülisid ka arhitektuuris. Arhitektuur pürgis aina paremuse poole. Aastatel 1735-1762 ehitati Põltsamaale kirik. Kiriku altariruumiks sai vana paksude müüridega torn ja külgseinte alumiseks osaks lossi laoruumi seinad. Samal ajaperioodil jõuti veel korrastada katus. Kirikutorn ehitati 1751.a. See kirik püsis üle 200 aasta kuni 1941.a. sõjasuveni, kui tulekahjus hävisid kirik ja loss. Suure rahu tõi naistemood, mis oli suure sõja asenduseks. See andis naisele vabaduse ja kõik lõbutsesid nagu ei kunagi varem. Naiste motoks oli elupõletamine ja nad trotsisid kõiki tavasid:
Altar paigutatakse kiriku idapoolsesse ossa. Ida- ja läänekirikute vahel tekkis altari ehitamise ja kasutamise traditsioonides varakult lahknevus. Läänekirikus hakati altarit kaunistama baldahhiinide ja rentaablitega, altarimaalide ja kujudega. Altariks nimetatakse siiski vaid altarilauda risttahukakujulist kõrgendit, mille peal pühitsetakse armulauda. Pühakodadesse rajati peaaltari kõrvale ka teisi altareid. Peaaltari ruumi nimetatakse läänekirikus kooriks, kooriruumiks või altariruumiks. Idakirikus ei ole läänekiriku altari otsest vastet: altariruumis täidavad selle aset aujärg ja ohvrilaud. Altariks hakati nimetama kiriku osa, mis on kogudusest eraldatud võre, eesriide või ikonostaasiga. Kogu seda eraldatud piirkonda hakati nimetama altariks. Altari kasutamise reeglid on paljuski pärit Jeruusalemma templist. Idakiriku altarisse pääseb läbi kolme värava. Keskmisest väravast, mida nimetatakse
annaabi.ee 
