30-40 cm kõrgusel varrel. on mais 2-5 (10) väävelkollast õit , mille neelu ümber on pruun rõngas. Kiire paljuneja tuleb pärast sibulapesa jagamist kohe 10 cm vahedega vähemalt 10 cm sügavusele tagasi istutada. Harilik koerahammas 10-30 cm kõrgusel varrel aprillis puhkev üksik allavaatav purpurroosa, sinkjate tolmukapeadega 2-3 cm pikkune õis meenutab järsult tagasikäändunud õielehtede tõttu veidi alpikanni õit. Harilik koerahammas sobib aias poolvarjulisse kasvukohta.. Liivane lehekõduga rikastatud parasniiske muld on talle parim. Sibulad ei taha suvel mulla läbikuivamist. Siberi koerahammas Koerahamba kujuga valkjas piklik sibul on 3-6 cm pikkune. Aprillis- mais kuni 30 cm pikkusel varrel puhkev kollaste tolmukatega roosakaslilla suur õis pikkusega kuni 5,5 cm meenutab poti alpikanni õit, sest avanemisel käänduvad selle õielehed järsult tagasi. Sibulast
Teisel aastal võr-sed puituvad ja kestendades kaotavad osa koort, võrsetel on rohkelt lisajuuri. Lühivõrsed ja õieraod on püstised; lehed munajad, igihaljad, pealmiselt pinnalt tumerohelised, alumiselt vahakihi tõttu valkjad. Lehed üle 5 mm pikad ja üle 3 mm laiad. Õieraod karvased, 2-10 cm pikad. Õied 1-4-kaupa, neljatised, roosad, meenutavad väikest 54 alpikanni õit. Tolmukad moodustavad oma karvaste niitidega sigimiku ümber suletud vöö, selle tõttu pääsevad nektari juurde vaid pikkade suis-tega putukad mesilased, kimalased. Õitseb juuni teisel ja kolmandal dekaadil, viljub septembris. Viljaks on mari, marjad säilivad ületalve ja on toiduks kasutatavad aasta ringi. Jõhvikas paljuneb vegetatiivselt, seemnetega paljunemine esineb harva, peamiselt rabapõlendike niisketes lohkudes.