Eesti mullastik Eesti mullastik on Eesti alal kujunenud ja talle omapärased mullad. Eesti ala nüüdisaegsete muldade areng algas pärast viimase jääaja lõppemist esimeste taimede ilmumisega. Üldiselt on Eesti mullastik suhteliselt mitmekesine ning see on tingitud vahelduvrikkast pinnamoest, aastaaegade vaheldumisest, veeoludest jne Alltüüp: tüüpilised kamarkarbonaatmullad Variandid paepealsed mullad Rähkmullad Allvariandid: a) harilikud rähkmullad b) veerismullad c) klibumullad koresevabad karbonaatsed mullad Alltüüp: leostunud kamarkarbonaatmullad Variandid: koresevaesed leostunud kamarkarbonaatmullad süvapealised leostunud kamarkarbonaatmullad süvarähksed leostunud kamarkarbonaatmullad süvaveeriselised leostunud kamarkarbonaatmullad
ta oma tööd eluajal avaldada. Pärast A. Karu surma avaldas L. Muiste metsakasvukoha- ja metsatüüpide klassifikatsiooni brozüürina (1958). Selles töös on mitmed A. Karu kasvukohatüübid välja jäetud, osad aga liidetud. Töös ei ole avaldatud ka tüübirühmi, millised olid A. Karul olemas (loometsad, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, salumetsad, lodumetsad jne.). Eesti metsad on jaotatud 25 kasvukohatüübiks, kusjuures mitmel tüübil on omakorda allvariandid. 1965. aastal avaldati A. Katuse ja E. Tappo "Eesti metsakasvukohatüübid", millist koostades on tuginetud A. Karu ja L. Muiste klassifikatsioonile. Kasvukohatüüpe on 23, vähendatud on Karu - Muiste tüüpidega võrreldes kahe võrra loometsatüüpe. Ära olid jäetud ka siirderabametsad, millised olid liidetus siirdesoo- ja rabametsadega. Tüübirühmadesse on lisatud sürjametsad (sarapuu- ja maasika-sinilille kasvukohatüüp). Nimetus on võetud kasutusele tänu V. Masingule,
annaabi.ee 
