Eesti NSV põllumajanduse areng 1944 1984 Maareform Esimeseks sõjajärgseks muudatuseks Nõukogude Eestis sai maareformi läbi viimine, millega tehti algust juba 1944. aasta septembris. Üheks olulisemaks osaks nõukogulikus reformis oli maa sundvõõrastamine e. riigistamine. Reformi käigus võõrandati enam kui 927 000 hektarit maad, millest suurem osa maast läks uusmaasaajatele. Talupoegade maad vähendati maksimaalse 30 hektarini ning Saksa okupatsiooniga koostööd teinud pered ei võinud omada üle 5 - 6 ha. Maareform sai läbi viidud 1945. aastaks, kuid väikeseid täiendusi toimus hiljemgi. Suure maareformi tulemusena oli ENSVs 136 000 talumajapidamist, kusjuures uusmaasaajate taludest ei kujunenud suurt välja. Talupoegade kaela langesid maareformiga mitmesugused kohustused: pidi riigile andma põllumajandussaadusi ning täitma erinevaid töökohustusi (näiteks talvine metsaraie ja ...
Akvitaania hertsog Wilhelm andis kloostrile ka vabaduse valida ise abt, mis tekitas ilmalike seas paksu verd, kuna ilmalikud võisid nõnda heast kohast ilma jääda. Cluny abtiks valiti noor munk Odo, kes asus reforme ellu viima. Clunyt eristas nüüdsest teistest kloostritest hulk eristavaid jooni: tsentralistlik ülesehitus, mis allus kõigi kloostrile puhul ühele abtile Clunys ja mis võimaldas ühtse suhtlemise välismaailmaga; ei oldud niivõrd huvitatud askeesist kui otsesest allutatusest kordaloovale paavstile; oldi avatud teadusele ja poliitikale, tegeldi diplomaatiaga; asuti arendama rüütliseisuse eetost, seal sai oma hariduse kasvav aadel; loobumine kehalisest tööst, kloostril olid omad palgalised. Paavstlus pööras 8. sajandil seoses Pippini kinkelepinguga oma näo lääne valitsejate suunas. Orienteeruti ümber Bütsantsist, paavst Hadrianus I (772 795) ei arvestanud aega enam bütsantlaste keisri valitsemisaastate järgi, vaid läks üle oma aja
annaabi.ee 
