Novelli teises pooles saab ahvist ohjeldamatu alkohoolik. Joonud tühjaks kõik ankrud, leiab ahv kinnikeevitatud metallkasti ning tahab selle lahti võtta. Ahv usub, et kastis on viin. Ta tõstis kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Nõnda lõpeb lugu sadisti ja masohhisti suhetest. Popi oli liiga vana, et ahvile vastu hakata. Pealegi oli ta harjunud kedagi austama ja kartma. Nii ta alluski sadistile ilma mõtlemata, ilma vastuhakuta. Tähtsaks teguriks oli ka see, et vahel käis ahv väljas ja tõi süüa, mõnikord isegi liha. Tuglas räägib ka alistuvast orjameelsusest, mis tuleneb nii kristlusest kui rahva ajaloolisest põlvilisurumisest, aga võib-olla tuleneb ka inimloomusest. 1920. a ilmub novellikogu «Hingede rändamine », mis on viimane kogu uusromantilisest tsüklist. Siin võib leida ka idamaise usufilosoofia mõju, näiteks uuestisünni teema
ta niimoodi elada. Niisiis mina arvan, et Helmeri ja Nora suhtes oli tugevam pool hoopis Nora. Mina arvan nii, sest minu arvates on alati lihtsam inimesi käsutada kui nendega arvestada. Samuti tegi ka Helmer, kogu pereelu käis Helmeri tahtmiste ning põhimõtete järgi ning Helmer käsutas kõiki, selle asemel, et luua kompromisse ning arvestada ka teistega. Nora aga armastas nii Helmerit kui ka oma lapsi ning naised on armastuse nimel kõigeks valmis, niisiis alluski ta Helmeri käskudele ning uskus siiralt, et igas peres käivad suhted nii. Kui aga raamatus tuli välja, et Nora oli võtnud laenu ning võltsinud oma isa allkirja selle nimel, et päästa oma armastatu elu, kinnitusin veel rohkem selles, et Nora on suhtes tugevam pool. Ta oli pereelu päästmise nimel kõigeks valmis, valmis hoidma saladust aastaid. Ilmselt oli see Norale väga raske, hoida saladust, hoida raha kokku, maksta aegamisi võlga tagasi jne
annaabi.ee 
