peale. Ta tõmbas mu särgi seljast ära ning avas rinnahoidja. Ta hakkas mind suudlema, alates dekolteest kuni rindadeni. Ta tõmbas enda särgi seljast ning mina püüdsin selle ajal minema pääseda. Ma karjusin nagu hullumeelne, aga ta summutas mu kisa oma suudlustega..Tegelikult, ma pean midagi tunnistama..Mulle meeldis see isegi..aga vähe. Päriselus on ta tore poiss, me oleme koos laagris käinud ja koolipeol tantsinud. Ta pani mu uuesti lauale ja suudles mind ja lõpuks ma allusin talle, sest mulle hakkas see meeldima. Siis tuli ajalooõp.(Ta keeras ukse enda võtmega lahti). Nüüd läheb asi tõsiselt rõvedaks. Madis avas mu püksiluku ja ajalooõp. riietas end ka lahti. Madisel olid veel püksid jalas. Ajalooõp. lähenes mulle, kuid ma rabelesin end laualt vabaks. ma jooksin ukse juurde, kuid sulgudes oli see automaatselt lukku läinud ja seda sai avada ka seest ainult võtmega. (Võti oli ajalooõpetaja käes.) Ajalooõp
See must liiv siin näitab, kui palju sult on seda eemaldunud. Aga nüüd lahkuge! Kiiresti!" kamandas ta ja me läksime välja. Vihma kallas hirmsasti. Ma seisatasin ja vaatasin medaljoni... Mu mõtted oli pühendatud medaljonile. See möirgava lõvipea, lootuselilled medaljoni külgedel, medaljoni taga peeker, mille sees oli ??? asemel sisisev madu, see kõik oli nii võimas! Ma imetlesin seda medaljoni, kui kuulsin Andrest mind hüüdmas: "Jasmiin, on aeg minna!" Ma allusin ta käsule ja ruttasin teistele järele. Ma tundsin oma jalas valu ja toetusin Andrese õlale. Me alustasime rasket ja rutakat teekonda mäest alla. Mu mõtted olid kogu tee mäest alla medaljonil. Ma märkasin metsa serval nelja hobust. "Aga kus viies on?" tekkis küsimus. "Kas tõesti on küla saanud teada, et ma olen mõrvar?" imestasin mõttes. Ka vihm oli üle jäänud, aga nüüd ümbritses meid õhuke uduvine. Me jõudsime varsti alla hobuste juurde.
annaabi.ee 
