Eesti NSV oli üks NSV Liidu viieteistkümnest liiduvabariigist, millel olid mõned riiklikud tunnused, nagu territoorium, seadusandliku võimu ja täitevvõimu organid, nõukogulik sümboolika jne. See ei tähenda, et liiduvabariik oleks olnud suveräänne riik. Kõik olulisemad otsused, ka Eesti elu puudutavad, langetati NSV Liidu keskvõimude poolt Moskvas. Poliitilise võimu kandjaks Nõukogude Eestis oli ainupartei staatuses Eestimaa Kommunistlik Partei, mis sisuliselt NLKP allorganisatsioonina sai juhtnöörid otse Moskvast. Täidesaatvat võimu teostas ta Eesti NSV valitsuse ehk Ministrite Nõukogu kaudu. Vajadusel vormistati juba otsustatud poliitiline reaalsus nukuparlamendi ehk Ülemnõukogu seadustega. Ühtlasi toimus Eesti NSV juhtkonnas pidev võimuvõitlus, mille tagajärjel näiteks aastal 1950 vahetati Moskva suunistel välja suurem osa Eesti NSV juhtidest. 4
(1889-1945), kellest kujunes Müncheni õllekeldrites peatselt tunnustatud kõnemees. Austriast pärines ka partei uus, 24.02.1920 vastu võetud nimi Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei). 28.07.1921 valiti Hitler NSDAP esimeheks. Tema initsiatiivil loodi partei poolsõjaväeline organisatsioon, mis sai nimeks Sturmabteilung (SA). SA juhiks sai 1922 endine lahinglendur Hermann Göring (1893-1946). SA allorganisatsioonina loodi 1923 Stabswache, mille eesmärk oli NSDAP juhtide kaitsmine. SA mõjukaks tegelaseks ja hiljem juhiks kujunes endine Freikorpsi (parempoolsed militaarsed grupid) liige Ernst Röhm (1887-1934). Veel loodi 1922 NSDAP noorteühendus, mis hakkas kandma nime Hitler-Jugend. 8.11.1923, olles inspireeritud Mussolini edukast riigipöördest Roomas, üritasid Hitler ja ta pooldajad Münchenis võimu haarata (nn. Müncheni õllekeldriputs - Baieri valitsusjuht võeti
annaabi.ee 
