Kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine, on häälikud täiendavas jaotumises ehk komplementaarses distributsioonis. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad sama foneemi esindajad ehk allofoonid. Häälikute erinevus on siis keele häälikusüsteemi seisukohalt liiane ehk redundantne. (rog vana). Lingvistilise hariduseta emakeelne kõneleja ei ole teadlin täiendavas jaotumises olevatest allofoonidest. Keele struktuurireegleid omandades on ta alateadlikult õppinud selliseid häälikuid samastama, kuna nende erinevus on keelesüsteemi seisukohast liiane. Foneetilise läheduse aste võib vahelduda ja täiendavas jaotumises olevate allofoonide erinevused võivad olla mõnikord päris suured. Täiendav jaotumine tuleb sageli koartikulatsioonist. Põhjus on kõnemoodustustasandi automaatses prtsessis assimilatsioonis
erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila-pala, muu-suu, kala-kana jt. Täiendav jaotumine e. komplementaarne distributsioon: kui kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles h, mis võib madala tagavokaali järel häälduda kahel viisil (sõna nahk erinev hääldus inimeseti). Distinktiivtunnuseid e. fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, millised kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad
annaabi.ee 
