ajakirjanduses või ilukirjanduses. Nii õpetatakse inimesi kirjanduses vältima kordusi ja vaheldama nt saatelause verbi valikul sünonüüme (Juhan ütles, lausus, kõneles, väitis, seletas jne). Aga ajakirjanikele õpetatakse, et uudise kirjutamisel tuleb kasutada saatelause öeldisena võimalikult palju neutraalset sõna ütles ja vältida sünonüüme. On selge, et selle tulemusel on nende tekstirühmade vahel suur erinevus sõna ütles sageduses. Allkeeled ja keele allosad Mingis allkeeles kasutatakse või eelistatakse ühte keelevahendit ja teises teist. Kirjakeeles kasutame teinud ja läinud, aga suulises registris tihti teind ja läind. Vaadates allkeeli Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses | 13 keelepoolsest otsast, saame välja tuua need keelelised vahendid, mida ühes või teises allkeeles kasutatakse palju ja teistes vähe või üldse mitte. Siin on kaks piiri: kvantitatiivne ja kvalitatiivne.
5. Normikeel ja sotsiolektid Tavaline viis on jagada allkeeled kahte rühma: kodifitseeritud ja mittekodifitseeritud allkeeled. Rahvusvaheline ingliskeelne lingvistika kasutab termineid standard ja nonstandard dialects/variants/languages (vt Trudgill 1992: 56, 70). Kodifitseeritud keele grammatika (ja vähem ka sõnavara) on standardiseeritud, st välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks antud allkeeles. Seega võime jagada keele kaheks pooleks: ühele poole jääb normikeel, teisele poole kõik muud allkeeled, mis pole normikeeled. Sealjuures näeme, et normikeel erineb ülejäänud allkeeltest põhimõtteliselt: ta on teadlikult konstrueeritud nähtus, sel ajal kui muud allkeeled on spontaanselt arenevad, muutuvad, kujunevad nähtused. Normikeel on keelesüsteem, mis pannakse paigale ja rakendatakse tekstide tegemisel. Muud allkeeled on aga tekstipraktikast välja üldistatud nähtused.
annaabi.ee 
