võib ulatuda mõningatel juhtudel ka kuni 8-ni. Setete intensiivse kuhjumine sügavamatesse kohtadesse on põhjuseks, miks antud suhe on suure pindala ja valgalaga järvedel väiksem. Setete kuhjumise tõttu ühtlustuvad sügavused kiiremini. Vastavalt järve pindalale on ka valgala ja veevahetus. Eesti järvedel on valgala ulatus tavaliselt 1-25 km², erandjuhtudel võib valgala pindala olla ka 100-500 km². Järvevesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas, kui samas võib kuluda umbjärvede ja allikalistes lähtejärvedes vee vahetuseks 3-5 aastat. Kuni paarkümmend korda aastas vahetub ranna- ja orujärvede vesi. Porijärves, siiani registreeritud kiirema veevahetusega järves vahetub vesi 170 korda aastas. Veetaseme 14 aastane kõikumine on üsna väike, 0,5-0,7 meetrit, kui võrrelda seda veerikaste ja veevaeste aastate muutustega veetasemes. Sellistes aastates või veetase muutuda 1-2 meetrit". 6.1
territooriumil võrdlemisi ebaühtlaselt. Morfomeetria ja hüdroloogia. Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit. Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Sügavaim on Rõuge Suurjärv - 38 meetrit. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väiksed ka valgalad ning veevahetus. Valgala ulatus on enamasti 1-25 km 2, kuid erandjuhtudel kuni 100-500 km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat. Ranna- ja orujärvedes vahetub vesi tunduvalt kiiremini, kuni paarkümmend korda aastas. Kõige kiirem veevahetus on registreeritud Porijärves, kus vesi vahetub 170 korda aastas. Temperatuurireziim ja stratifikatsioon. Kliimavöötmele vastavalt on Eesti järved dimiktilised st. täielik segunemine toimub kaks korda aastas. Kevadine segunemine toimub reeglina aprillis-mais ja sügisene
mõne liigi eosed idanevad alles 3-8 aasta pärast ja taim saab paljunemisvõimeliseks alles 6-15 aasta möödu-misel. Seetõttu on koldade kogumine keelatud. Selaginellilised. Sellesse sugukonda kuulub vaid üks ligi 750 liigiga perekond. Enamik selaginellidest kasvab varjukates troopikametsades ja vaid vähesed Euraasia ja Põhja-Ameerika mägedes. Eestis esineb vaid 1 liik - hästi väike ja sammalt meenutav koldjas selaginell, mida võib kohata lubjarikastes allikalistes madalsoodes. Osjalised. Osjaliste sugukonda kuulub üks 15 liigiga perekond. Osjad on levinud kogu maakeral, enamik siiski põhja-poolkeral. Neist kasvab Eestis 10 liiki. Kõige sagedamine võib kohata põldosja ja aasosja. Maokeelelised. Enamasti maapinnal kasvavad omapärase ehitusega sõnajalgtaimed, mis välimuselt pisut meenutavad õistaimi. Kokku u. 66 liiki. Mõned troopikas levinud liigid kasvavad ka epifüütidena puudel. Eestis esineb 6 liiki - harilik mao-keel ja 5
a. Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit ning ainult 45-l küünib suurus üle 100 hektari. Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väikesed ka valgalad ning veevahetus. Valgala ulatus on enamasti 1-25 km2, kuid erandjuhtudel kuni 100-500 km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat. Kuna enamus Eesti järvedest on madalad, siis on neis ka veesamba temperatuur ühtlane ja veemassid segunevad hästi. Need järved on polümiktilised. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes
annaabi.ee 
