Preisi direktor Heinrich von Sybel töötas arhiivile välja ka Preisi salajase arhiivi tööeeskirjad. · Juhtiv provenientsiprintsiibi juurutaja Saksamaal oli Max Lehmann. Mõningasest kriitikast hoolimata jäi provenientsiprintsiip arhiivinduses kandvaks ja on seda tänini, täiustatud kujul. Max Lehmanni täiendus on sõnastatud struktuuriprintsiibina lahtiseletatuna, et ei respekteerita mitte ainult fondide terviklikkust (fonde ei lõhuta allikaliikide kaupa), vaid respekteeritakse ka fondide sisemist korraldust ehk struktuuri, ülesehitust. Seda on nimetatud ka provenientsiprintsiibi korollaariks (=lisand, tõestusest järelduv väide). Diskussioonides sai saksa arhivaaridele selgeks, et arhiivide isegi osaline ümberkorraldamine ei ole mõttekas. Selliselt sõnastati ka tänase asjaajamise üks kesksemaid reegleid Arhiivi loomine algab kantseleist! See on registratuuriprintsiibi põhisisuks. S.t juba enne
19.saj lõpp-20.saj algus. 19.saj lõpus oskasid pea kõik eestlased lugeda, kirjutada – rahvahariduse algus 19.saj keskel. Eestlaste omavalitsus, vallad, vallakohtud. 19.saj teine pool – suured, põhimõttelised ümberkorraldused Eesti ühiskonnas. Eesti uusaja ajaloo allikad. Allikmaterjali hulk kasvab väga suurel määral. Kvantiteet kasvab väga tõsiselt, eelkõige just 19.saj puhul, aga ka 18.saj. Uute allikaliikide ilmumine, mida varasemasest ajast kasutada pole: 1) rahvastikuajalugu – hingeloendid (hingerevisjonid), maksukohuslaste väljaselgitamine, loendis välja toodud ka naised, asehalduskorra alguses, pearahamaksu maksmiseks vaja teada maksukohuslaste arvu (ainult mehed, talupojad, linnaelanikest madalam kiht), 1782. esimene loendus; kirikumeetrikad (kõik kiriklikud talitused, ristimine, laulatamine ja matus – esmakordselt saab uurida
annaabi.ee 
