emotsioonidest, tunnetest... Tavaline elu näib hall ja igav, selle eest saab meist aga mängusaalis tõeline kuningas. Me süüdistame pidevalt ennast selles, et me pole sellised, nagu tahaksime olla. Pärast joogiklaasi kummutamist oleme aga endaga täiesti rahul. Just nii tekibki haiguslik sõltuvus. Arstid ja psühhiaatrid on juba ammu tunnistanud, et alkoholism on sõltuvushaigus. Nendest aga, kes koos alkohoolikutega elavad, saavad kaassõltlased. Sõltlane ja tema abikaasa asuvad ühe kiige peal. Kui üks langeb alla, tõmbab teine ta sealt üles tagasi, ja nii järgemööda. Sellises hullumeelses rütmis võib elada terve elu. Kuid lõpuks peab üks ikkagi peatuma ja tundma kindlat pinda jalge all. Enamasti tuleb seda teha naisel. Ja pole üldsegi tähtis, millest abikaasa sõltuvuses on. Alkoholism on aga meie riigis hetkel kõige rohkem levinud. Alkoholi raviks on preparaadid,
lõpp. Michael Hardiman kirjutab oma raamatus „Sõltuvus“ väga tabavalt, kuidas pideva joomisharjumuse kujunemine saab osaks eluviisist, et ennast hästi ja vabalt tunda. Mida hullemaks asi läheb, seda rohkem hakkab isik teiste alkoholitarvitajatega seltsima, kes ei kritiseeri tema teguviisi ja pigem julgustavad ning siit saab absoluutne allakäik alguse. Teadaolevalt kuni 30% haiglavooditest on täidetu alkohoolikutega, kes pole sellistena identifitseeritud ega ole saanud ka ravi. Kui inimene ei saa otsest alkoholivastast ravi, on tulemuseks tavaliselt haigusest, õnnetusest või enesetapust tingitud surm. Eestiski peab seetõttu alkoholivastast ravi võtma veelgi tõsisemalt. Mina olen liiga palju kuulnud, kuidas muigega mõne isiku kohta öeldakse, et eks ta on vana joodik. Halvemini ei saagi enam suhtuda. Inimesi peab suunama vastavate isikute juurde, kes neid sõltuvusega võidelda
annaabi.ee 
