Ma olen kindel, et tütarlaps oli väga tänulik talle elu päästmise eest, kuid armastus Phoebuse vastu muutis teda julmaks. Igapäevasus on kunsti surm– V.Hugo Claude Frollo on traagilisim kangelane romaanis. Tal on võimalus jõuda täiuslikkuseni, ta on nii preester kui alkeemik, teenib nii Mariat kui Sofiat (jumaliku tarkuse naiselik aspekt). Täiuslikkusele püüdlemine alkeemilistes kategooriates tähendab kulda, teemanti, elueliksiiri või Tarkade Kivi. Claude teeb alkeemilisi katseid ja loeb hermeetikute tekste. Rõhutatud on tema erilist kiindumust Nicolas Flameli pärandisse. Armastus Esmeralda vastu võiks lisada taevasele armastusele maise. Alkeemiameistrid, keda Claude loeb, austavad naiselikkuse printsiipi, kuid preester peab end vallanud tunnet patuseks kinnismõtteks, millest tuleb vabaneda: “Loeme, mis Manu selle kohta ütleb: “Kus naisi austatakse, seal on jumalused rahul; kus neid põlatakse, seal on asjata jumalat paluda
metallide töötlemisega. Arvatavasti tekkis sellel ajal temas huvi alkeemia vastu üldiselt, seoses tollel ajal levinud mõttega, et objekte muuta puudutades kullaks. Samuti tänu tema koolis õpitud põhiteadmistele metallurgia ja keemia alal, oli ta võimeline tegema oma hilisemaid märkimisväärseid avastusi keemiateraapias ja toksikoloogias. Pärast kooli lõpetamist reisis Paracelsus ringi, otsides tolleaja parimaid keemikuid ülikoolidest ning püüdis läbi selle omandada põhilisi alkeemilisi teadmisi. Ta jõudis oma otsingute käigus läbi käia Euroopa, ning Araabia maade. Samuti õppis ta paljude nõidade, ravitsejate, jt käe all, kuna uskus, et ülikool ei õpeta kõiki teadmini, ning doktor peab ühtlasi olema reisija, et omandada parim võimalik haridus. Samuti uskus ta, et põhilised teadmised tulevad kogemustest ja ülikoolis õpetatakse liiga palju teoreetilist materjali. Pärast oma rännakuid jõudis tagasi oma kodulinna, kus Paracelsus avastas, et jutud
Väävel on tähtis element ka eluslooduses. Ta on mitme aminohappe ja valkude koostises. Keskmisest enam on väävlit juustes, karvades, küüntes, sarvedes ja sulgedes. Väävlit tunti juba ürgajal. Väävel arvati olevat põlevuse ja muutuvuse kandja ja elavhõbe metallilisuse kandja. Peamisteks keemilisteks nähtusteks olid põlemine ja sulamine. Nende kahe elemendi ühinemisel saadi kõik teised metallid, kõik vaid olenes sellest, millises vahekorras nad ühinesid. Seega kui võtta neid alkeemilisi algeid õiges vahekorras, siis tekibki kuld. Lisaks arvati, et mida rohkem on metallis väävlit, seda kollasem ta on. Niisiis pidid kõige väävlirikkamad olema kuld ja väävel ise. Seepärast näiteks öeldi 11. sajandi traktaadis elavhõbeda kohta, et see on metallide ema ja metallide isaks on väävel. Väävel lihtainena ja allotroopia Võrreldes teiste keemiliste elementidega on väävel unikaalne oma allotroopide rohkuse poolest
Ta arvas, et metallid koosnevad kahest põhiosast ehk elemendist, milledeks olid väävel ja metallide "hing" elavhõbe. Väävel arvati olevat põlevuse ja muutuvuse kandja ja elavhõbe metallilisuse kandja. Peamisteks keemilisteks nähtusteks olid põlemine ja sulamine. Nende kahe elemendi ühinemisel saadi kõik teised metallid, kõik vaid olenes sellest, millises vahekorras nad ühinesid. Seega kui võtta neid alkeemilisi algeid õiges vahekorras, siis tekibki kuld. Lisaks arvati, et mida rohkem on metallis väävlit, seda kollasem ta on. Niisiis pidid kõige väävlirikkamad olema kuld ja väävel ise. Seepärast näiteks öeldi 11. sajandi traktaadis elavhõbeda kohta, et see on metallide ema ja metallide isaks on väävel. Keskaja alkeemikud kujutasid elavhõbedat oma töödes Valge Lõvina, kuna kulla reageerimisel elavhõbedaga muutub kollane kuld hõbedaseks
annaabi.ee 
