Alkeemia alla kuulub ka ,,Igavese Nooruse Eliksiir". Alkeemia põhivõtteks oli Suur Toiming, mille järgi tuli metalli erinevate keemiliste elementidega töödelda, kuni lõpptulemuseks oli kuld. Selleks toiminguks oli vaja väävlit, elavhõbedat, pliid, erinevaid happeid, töödeldavaid metalle ja lisaks veel soolasid. Alkeemiaga tegelesid keskajal peamiselt teadlased, kuid ka kloostrivaimulikud. Esimestena jõudsid alkeemiani araablased. Isegi maailmakuulus teadlane Isaac Newton, kelle järgi on nimetatud jõu mõõtühik njuuton ja kes oma elust ei raisanud ühtki sekundit selle peale, mida ta pidas mõttetuks ja mittevajalikuks, tegeles alkeemiaga mitmeid aastakümneid. Usuti, et alkeemia, nn Suure Toimingu valmimiseni jõutakse vaid juhul, kui ollakse võimeline end hingeliselt puhastama. Siiski, mitte ükski teadlane pole veel jõudnud enesekssaamiseni. Mitte ükski alkeemik
veelgi, mis oli endiselt väga ohtlik. Otsiti veelgi agaramalt Tarkade Kivi, püüti väärtusetutest ainetest kulda ja hõbedat valmistada. Praktiliselt kõik valitsejad pidasid ülal alkeemikuid, kes kinnitasid et nad kulla valmistamise saladusele täiesti lähadal on. Alkeemikud tegid aga keemia arendamisel ära suure töö katse-eksituse meetodil, riskides oma eluga. Alkeemiaga tegelesid keskajal peamiselt teadlased, kuid ka kloostrivaimulikud. Esimestena jõudsid alkeemiani araablased. Isegi maailmakuulus teadlane Isaac Newton, kelle järgi on nimetatud jõu mõõtühik njuuton ja kes oma elust ei raisanud ühtki sekundit selle peale, mida ta pidas mõttetuks ja mittevajalikuks, tegeles alkeemiaga mitmeid aastakümneid. Tuntumad alkeemikud Esimesed tuntumad alkeemikud olid araablased. Kuningaks teaduses nimetasid nad suurt õpetlast Dzabir ibn Hajjani (u. 721 u. 813), keda paljud teatmeteosed peavad araabia alkeemia rajajaks
Massis ei sisaldu gravitatsioon ning valguses ei sisaldu mingit varju. Ometi nad tekitavad selle. Tegemist tundub olevat jäävate ehk igaveste fenomenidega, mis aga ei ole Jumalaga võrreldavad. Pimedus ei suuda kunagi midagi valguse vastu, kui päike tõuseb. Kokkuvõte Sigmund Freudi järel on Carl Gustav Jung ilmselt kõige mõjukam psühholoogiaga tegeleja üldse. Tema panus ei piirdu selle alaga, vaid puudutab ka mitmeid muid väga erinevaid valdkondi pedagoogikast alkeemiani. Olles ise pastori poeg on Jungi panus ka teoloogia alal märkimisväärne. Võibolla saab kogu tema psühholoogiat käsitelda kui alternatiivset teoloogiat ning tegutsemist nõustajana kui ,,hingekarjase" tööd. Jungil esinesid juba varajases lapsepõlves usulised nägemused, mille sisu teda kristliku dogmaatika raamest üha rohkem välja viis. Nii näiteks jõudis ta järeldusele, et Jumal pole mitte täiuslik ja seega muutumatu, vaid arenev. Kokkupõrge vaga Iiobiga andis talle
annaabi.ee 
