(sõnade, sõnavormide, morfeemide, sõnaühendite paradigmad)- sama sõnaliigi vahelised seosed. Aluseks sellele, et me saame ühe sõna välja vahetada teise sõna vastu selleks, et väljendada paremini. VALIK (KÕNELOOMES) JA ÄRATUNDMINE (KÕNE TAJUMISEL). Moodustavad semantilisi välju, mida tugevamad need seosed on, seda täpsemini saame väljendada. · Hüponüümia- tähenduste hierarhilised alistussuhted( hüperonüüm ja hüponüüm: imetaja- koer, liikumine- lendamine). Saan valida, kui põhjalikult, süvitsi ma mõistest räägin. · Meronüümia: kajastab terviku ja osa suhet (holonüüm ja meronüüm: inimene-käsi) 2. Süntagmaatilised- keeleüksuste lineaarset ühendamist võimaldavad seosed (leksikaalsed ja grammatilised). Aluseks sõnade kokkusobitamisel nt koeraga sobib sõna karvane, kuri, nt kandiline, magus ei sobi.
Sünonüümia e samatähenduslikkus - kahe või rohkema vormilt erineva lekseemi dentonatsiooni identsust. (sünonüümid) Täielik sünonüümia eeldab, et sünonüüme saab üksteisega asendada kõikides kontekstides. Lähisünonüümid - kui sõnade vahel on väikseid semantilisi või süntaktilisi erinevusi. Deskriptiivne - sõna häälikuline vorm kirjeldab kuidagi dentonatsiooni (nt sünonüümi sõnastikus on paljud deskriptiivsed vasted) Hüponüümia - tähenduste hierarhilised alistussuhted. Alistatud sõna on talle vastava kõrgema kategooria hüponüüm, kõrgema kategooria aga oma hüponüümi suhtes hüperonüüm. Nt "hobune" on hüponüüm "imetaja" suhtes. Meronüümia (vahel partonüümia) - osa ja terviku suhe. ( nt keha koosneb pea, kukal, selg, jalg, kõht, käsivars; käsivars omakorda õlavars, küünarnukk, käsi jne) Eraldamatu omandussuhe - vältimatu, integraalne kuulumine millessegi. (nt käelaba kuulub käe osade hulka)
annaabi.ee 
