Saardeni, teiselt poolt Kõpu metsadest kuni Läti piirini, olles seega kõige suurem ajaloolise ühikuna kujunenud piirkond Mulgimaal. Halliste asustamislugu ulatub kaugesse kiviaega, esimesed tõendid Viljandist on pärit juba mesoliitikumi ajast, mil sellel alal asusid muistsed laagripaigad. Mitte alati ei ole Halliste kuulunud Mulgimaale. Tegelikult sai sellest Mulgimaa osa alles Nõukogude ajal. (Vislapuu 2012) 13. sajandil kandis Halliste nime Alistegunde (Alistekunde, Aliste), olles koos Karksi ja Paistuga muistse Sakala lõunapoolne osa. Sellel ajajärgul toimusid ordurüütlite pealetungid, Mait Metsanurga romaani „Ümera jõel“ põhjal Alistegunde malev purustas rüütlite ja nende liitlaste väed. Peale ordurüütlite vallutusi kuulus Halliste Viljandi komtuurkonna Karksi foogtkonda, olles koos Karksiga üks kihelkond kuni 1504. aastal Wolter v. Plettenberg nimetas esmakordselt Hallistet iseseisva kihelkonnana
kruntide algne struktuur ning originaalsel kujul säilinud puitdetailidega kaunistustega puitmajad. Linna põhjapoolses osas paiknevad rohkelt haljastatud aedlinnaosad. Aedlinna miljööd rikastab Abja- Paluoja järv. Haljasvöönd ulatub põhjas Kariste järveni ja Halliste jõeni (Abja maaturism). 7 HALLISTE Halliste kihelkond Halliste kihelkond, Halliste muinaskihelkond (Aliste ehk Alistegunde) kuulus Sakala maakonda. Halliste kirikukihelkond (saksa Kirchspiel Hallist) oli ajaloolise Pärnumaa koosseisus ning hõlmas nüüdse Abja ja Halliste valla ala (Mulgi Kultuuri Instituut). Alistekundet nimetatakse kroonikas seoses Liivimaa ristisõja aegse, 1211. aastal toimunud Beverini latgalite rüüsteretkega sinna, mille tagajärjel sakalased alistusid Riia piiskopile ja andsid lubaduse end edaspidi ristida lasta. 13. sajandist aastani
annaabi.ee 
