Nad ei tähenda mitte midagi muud kui ainult ,,spektaaklit". Nad ei viita enam millelegi muule kui ainult iseendale. Selles peegeldub Frankfurti koolkonna nägemus domineerimisest - märkide domineerimisest. Sellena lahendab Baurdillard kohe probleemi tõelisest ja mittetõelisest ideoloogiast, baasist ja pealisehitusest. Samal ajal muidugi jätab Baudrillard välja sotsiaalse struktuuri ja praktika. Vajadused, eesmärgid, funktsioonid on muutunud n.ö alibideks ja on osa kõikehõlmavast ideoloogiast, mille moodustavad märgid. Poststrukturalism - tähendussüsteem on sotsiaalne fakt. Igasugune tekst: film, jutustus puhkusest, reklmaa, telekas jne - on vastuolulised ja mitmetitõlgendatavad, mitte mingid objektiivsed ja koherentsed lood. Diskursused. Oluline lisaks struktuuri loogikale on ka toimijate loogika. Ei ole ühte keskset valgustuslikku subjekti, kes võiks saada valgustatud. Roland Barhthes (1986) Mythologies
Selles peegeldub Frankfurti koolkonna nägemus domineerimisest - märkide domineerimisest. See on universe of discourse. Kontrollimine ei tulene ratsionaalsuse või tehnoloogilisuse loogikast nagu Frankfurtidel, vaid kodeeritud sõnumite loogikast. Sellena lahendab Baurdillard kohe probleemi tõelisest ja mittetõelisest ideoloogiast, baasist ja pealisehitusest. Samal ajal muidugi jätab Baudrillard välja sotsiaalse struktuuri ja praktika. Vajadused, eesmärgid, funktsioonid on muutunud n.ö alibideks ja on osa kõikehõlmavast ideoloogiast, mille moodustavad märgid. Samas on Baudrillard kriitiline sellise ,,tegelikult eksisteeriva" postmodernismi suhtes, erinevalt Jamesonist. Märkide tähendus devalveerub, märgid ei tähendagi suurt midagi enam. Haug (1986, 1987) arvab, et kui Baurdillard eristab kolme väästust: vahetus, kasutus ja märgiline, siis tegelikult peaks kolmanda asendama lubadusväärtusega. Välimus tähendabki lubadust. Visuaalsed-sensoorsed omadused peavad meid uskuma
annaabi.ee 
