häälikuõhendeis, kus ta võib esialgu puududa. Esineb kõla, moodustuskoha ja -viisi poolest sarnaste häälikute asendamist ja segistamist., häälikute järjekorra muutmist, ärajätmist. Väikelaste kõnele on iseloomulik palatalisatsioon ja üldine ebaselgus. sageli esineb ka interdentaalset hääldamist. Sünade lühenemisel jätavad lapsed harilikult ära rõhutuid silpe: eesti oma sõnades säilib sõna algus, võõrsõnades võib rõhutu algussilp ära kaduda(pala pro palavik, raas pro garaaz). Häälikute ärajätmine ehk elisioon on väga levinud, enim jäetakse ära konsonante(aktor pro traktor). Sageli asendatakse häälikuid, mis tihti avaldub koos häälikute ärajätmisega(anku pro jänku). Asehäälikuid ehk substituute jagatakse üldlevinuteks ja indivduaalseteks(laamat pro raamat). Millised etapid läbib laps sõnatähenduse omandamisel? ·Üldistuse nullaste: sõna tähistab ühte konkreetset eset; ka pärisnimed.
Tavaliselt koosneb värsirida kaheksast silbist, mis jagunevad nelja rõhualasse ehk värsijalga. Igas värsijalas on koht kahele silbile. Värsijala esimene silp on tugev, tavaliselt kostab selle laulmisel rõhk. Värsijala teine pool on nõrk. Regilaulu värsimõõdu nimetus on silpide pikkust arvestav neljajalgne trohheus. · Sõnade paigutamisel värijala tugevasse ja nõrka poolde arvestatakse sageli sõna algussilbi pikkust. Sõna pikk algussilp (II või III välte sõnas metsa, lippasime) sobib värsijalas esimeseks (tugevaks) silbiks. Lühike algussilp (I välte sõnas ojale, minu) sobib paremini teiseks (nõrgaks) sillbiks. Kui värsijala teises pooles esineb sõna lühike algussilp, võib seal kosta sõnaalguse rõhk. Muid silpe paigutatakse suhteliselt vabalt. · Regivärsid on vanemas murdekeeles. Neid mugandati ühest murrakust teise. Vanemad keelevormid on tänapäevastega võrreldes pikemad.
annaabi.ee 
