vaatasin ma kahte filmi. Ühe filmi võtsin islamirevolutsiooni eelsest ajast ning teise rohkem tänapäevasema teose. Esimese filmina vaatasin Ebrahim Golestani loodud filmi „Brick and Mirror“ (1965). Film rääkis ühest taksojuhist, kes avastas, et üks naine jättis tema autosse oma lapse. Kogu teose vältel oli põhiliseks teemaks, mida oleks õige lapsega teha. Taksojuht tahtis last viia orbudekodusse, kuid tema tüdruksõber soovis lapse alles jätta. Filmi ühed alguskaadrid näitasid, kuidas linn tol ajal õitses, kui öises linnas särasid tuled ning majadel olid valgustatud sildid nagu suurlinnades. Mehed olid kogunenud baari, kus joodi ilmselt alkoholi ning kus esines lühikeses kleidis ning soengusse sätitud juustega naine. Golestani film näitas tolleaegset mehe ja naise romantilist suhet, mis pole kohane filmidele, mida on mõjutanud islam. Taksojuhi tüdruksõber Taji tahtis meest lapsega aidata ning läksid ööseks mehe korterisse
1961.a organiseerid Gardner ekspeditsiooni Paapua Uus- Guineasse danide nimelise rahva juurde. See on osa Uus-Guineast, mis tollal oli Hollandi koloonia. Ekspeditsioon kestis 6 kuud. Sellest võtsid osa mitu antropoloogi. Nad sattusid ekspeditsioonil keset traditsioonilist sõjapidamist. Film räägibki dani võimekusest oma liigikaaslast tappa. Film on Gardneri isiklik tõlgendus danide elust selles on palju sümbolismi. Film keerleb ümber kahe olulise tegelase. Juba alguskaadrid panevad aluse filmi üldmuljele annab tooni, kuidas järgnevat filmi mõista. Hästi palju konstrueeritud mängitud montaaziga mitu lahingut on kokku monteeritud üheks ainsaks lahinguks. Dramaatilisuse edasiandmist on rõhutatud stoppkaadritega. Kommentaarides teatab autor, mida tegelased mõtlevad. Ka seda filmi on palju kritiseeritud. Gardneri filmi tegemine ei olnud väga eetiline. Ta ei kasuta konkreetseid tegelasi, vaid tegelaskujusid (oli tummfilm)
annaabi.ee 
