Seepärast on tema esmaseks ülesandeks analüüsida ja seletada liikumine nähtust . Aristoteles analüüsib liikumist jägmiselt: · On olemas midagi püsivat, mis jääb kogu liikumise protsessi jooksul samaks: aine ehk mateeria (hyle); · Lisaks sellele on kaks vormimääratlust, millest üks puudutab protsessi algust ja teine lõppu. Kuivõrd Aristoteles uskus, et kõik muutused on teleoloogilised (sihipärased), siis on algseisundiks ilmaolek (veel- mitte), lõppmääratluse puudumine; lõppseisund seevastu märgib sihi saavutamist. Teisisõnu: liikumise algust iseloomustab võimalikkus ja võimelisus (dynamis, potentia) ning lõppu tegelikkus (energeia, actualitas) ja teostatus (entelecheia). Aristoteles toob näiteks lause ,,Inimene saab harituks". Täielikus sõnastuses saab siin näidata kõiki eelpool nimetatud elemente: ,,Harimatu (vormimääratlus ilmaolekuna; võimalikkus) inimene (mateeria) muutub
See lõpetab sõja ja loob korra, kus sünnivad riik ja tsiviilühiskond. Tsiviilühiskond erineb riigist selles, et ta tugineb mitte võimule, vaid vabatahtlikkusele ja on detsentralliseeritud organisatsioonina riigi suhtes suurel määral autonoomne. Teine Inglismaa teadlane John Locke (1632-1704) erinevalt Hobbesist ei arva, et inimkonna looduslik loomulik seisund tähendab "kõigi sõda kõigi vastu". Tema arvates on ühiskonna loomulikuks algseisundiks vabade inimeste kogukond, kus võrdsusest tulenevad ka võrdsed õigused. Selleks, et tagada õigus ja vältida ühiselu käigus tekkivaid konflikte, luuakse poliitilise ühendusena riik, mis on inimeste vaba tahte avaldusvorm. Osa isikute õigustest antakse vabatahtlikult riigile selleks, et riigi suveräänne võim tagaks korra kõikide inimeste ühistes huvides. Poliitilised teooriad ja doktriinid, mis valmistasid Euroopas ette kodanlikke revolutsioone
annaabi.ee 
