Vana-Rooma juristi Celsuse järgi on õigus teadus headusest ja õiglusest. Kuid see, mis ühe inimese silmis on õiglane, ei pruugi seda olla teise inimese silmis, sest inimesed annavad hinnanguid olukordadele lähtudes oma subjektiivsetest arusaamadest. Tihti tuleb ette olukordasid, kus ütleme „mul on õigus“. Kuid selle all ei pea me enamasti silmas õigusnormist tulenevat õigustust, vaid õiglust. Siit nähtubki, et õigus ja õiglus on kaks eri mõistet, mis algprintsiibina on küll koos, ent siiski väga erinevad, ja mis sageli tunduvad sünonüümidena ning mida tihti segi aetakse. Õige õigus lähtub õiguse ideest, mis koosneb õiglusest, õiguskindlusest ja eesmärgipärasusest. Põhiseadus ja seadused peavad olema kooskõlas ülipositiivse õigusega ning ajalooliselt kujunenud üldtunnustatud õiguse põhimõtetega. Õiguspärane ootus õigusnormide kehtivuse osas ja õigusnormide sisu selgus tagab õiguskindluse. Õigus on tahteline ja eesmärgipärane
Seega utilitaristlikust vaatenurgast on mingi tegu õige, kui see aitab kaasa "hea" (nt õnne) suurendamisele. Rawlsi arvates muudab aga selline käsitlus adekvaatse õigluse teooria võimatuks. 3. Õigus ja õiglus Vabadus, õigus ja õiglus – need on alusprintsiibid. Meil on õigus vabadusele, see on kõige karmim asi. See on omamoodi paradoks, et sul on õigus vabadusele ja sealsamas on printsiibina juures õiglus. Õigus ja õiglus on algprintsiibina koos ning siiski väga erinevad. Õiglus eeldab, et kõik inimesed oleksid võrdsed, võrdselt vabad ja teadlikud oma võrdsusest. Ja see alusprintsiip tähendab, et me oleme kõik samasugused inimesed, et meil peavad olema ühesugused võimalused eluks, eneseteostuseks (majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised, hariduslikud jne). Õigus on konkreetne alusprintsiip, tema kõrval teist alusprintsiipi, õiglust, on raskem määratleda, sest õiglus on subjektiivne kategooria
annaabi.ee 
