ja ka vastupidi. Enamusel sellistel algoritmidel kasutatakse krüpteerimiseks ja dekrüpteerimiseks sama võtit. Sümmeetrilise algoritmi poolt pakutav kaitse sõltub otseselt võtmest, võtme avastamine tähendab seda, et suvaline isik võib teadet krüpteerida ja dekrüpteerida. Niikaua, kui krüptitav info peab jääma saladuseks, peab saladuseks jääma ka kasutatud võti. Seetõttu nimetatakse selliseid algoritme ka salajase võtmega algoritmideks. Avaliku võtmega algoritmid ehk asümmeetrilised algoritmid on ehitatud nii, et šifreerimisel ja dešifreerimisel kasutatakse erinevaid võtmeid. Need võtmed on teineteisest sõltumatud, ühest võtmest ei saa tuletada teist. Selliseid algoritme nimetatakse ka avaliku võtmega algoritmideks, kuna šifreerimiseks kasutatav võti võib olla avalik. Seda võtit võib teate krüpteerimiseks kasutada suvaline inimene, kuid teadet
Selles peatükis on välja toodud 6 aspekti, mis vajavad generaliseerimist. Kolmanda osa teemaks on generaliseerimis meetodid. Seal on 6 meetodit, millest on illustreeriv ja abistav joonis, mis seletab meetodid lahti. Peale kolmandat teemat kirjeldatakse generaliseerimis etappe GIS-i programmides, milleks on ArcGIS ja QGIS. Selles peatükis tuuakse täpsed juhised, kuidas raster- ja vektorandmeid generaliseerida. Viimases peatükis kirjeldatakse kahte algoritmi. Algoritmideks on Ramer Douglas Peucker’i ja Lang’i algoritm, mõlemad põhimõte on sama, kuid need algoritmid teevad erinevaks paar nüansi. Referaadis on toodud välja valdkondi, mis aitavad generaliseerimist mõista ja annavad ülevaate generaliseerimise kasutamisest. Generaliseerimine ja selle kasulikus Generaliseerimine on kaardi ruumiandmete detailsuse vähendamine, rõhutamine vastavalt kaardi eesmärgist ja mõõtkavast. Generaliseerimine on protsess, kus otsustatakse, milliseid
(0)=s(0)+s(1)+s(2)+s(3), S4 (1)=s(0)-s(2)-j(s(1)-s(3)), S4 (2)= s(0)+s(2)-(s(1)+s(3)), S4 (3)=s(0)-s(2)+j(s(1)-s(3)). Siin saame tehete arvu vähendada , kasutades a=s(0)+s(2), b=s(0)-s(2), c=s(1)+s(3), d=s(1)-s(3) ja z=-jd. Komponendid avalduvad järgmiselt S 4 (0)=a+c, S4 (1)=b+z, S4 (2)=a-c, S4 (3)=b-z .Saadud tulemus tuleb normeerida. Selline algorit nõuab vähem tehteid ja neid nimetatakse kiireteks Fouriere teisenduste algoritmideks (FFT). DFT puhul signaali realisatsiooni pikkuse N suurenemine toob kaasa summeerimis ja korrutamistehete kasvamise ruudus. Viiese perioodiga DFT 4 2 Siin N on võrdne viiega. Kasutame valemit S 5 (k ) = s (n) exp(- j nk ),0 k 4 . Sellel juhul on
"Hea" tee tähendab üldjuhul minimaalset läbitud marsruuterite arvu. Võrk koosneb võrgusõlmedest ning nende vahel olevatest füüsilistest ühendustest. Marsruutimisalgoritmide puhul jälgitakse tee optimaalsust, lihtsust, töökindlust, kiiret koodnumist (mis on kõigi marsruuterite kokkuleppeprotsess optimaalsete teede osas) ja paindlikkust. Marsruutimisalgoritme klassifitseeritakse tüübi järgi: Staatilised ja dünaamilised. Staatilisi marsruutimisalgoritme on üldse raske algoritmideks pidada. Siin on tegu staatiliste, süsteemi administraatori poolt käsitsi koostatavate tabelitega. Staatilist marsruutimist saab kasutada juhul, kus võrgu struktuur on piisavalt lihtne. Kuna staatilised marsruutimissüsteemid ei suuda reageerida muutustele võrgus, peetakse neid üldiselt sobimatuteks tänapäeva suurtes, kiiresti muutuvates võrkudes. Enamik üheksakümnendatel aastatel kasutatavatest marsruutimisalgoritmidest on dünaamilised, mis kohandavad ennast muutustele võrgus. Seda
annaabi.ee 
