Popper tõlgendab teaduse loomust essentsialistlikult kolme teesiga: a) teadlased püüavad anda tõest kirjeldust maailma kohta, b) tõene teooria kirjeldab "olemusi", mis on vaadeldavate nähtuste aluseks, c) seetõttu kui tõene teooria on leitud, s.t. kui loodusnähtuste olemused on adekvaatselt kirjeldatud, siis on vastav loodusnähtus lõplikult seletatud. Popperi arvates pidurdas essentsialistlik usk sellesse, et Newtoni teooria kirjeldab ammendavalt maailma algolemust ja annab sellele lõpliku seletuse, teaduse arengut. Milles seisnes Popperi järgi teaduse loomuse justifikatsionistlik tõlgendus? Milline oli Popperi kriitika justifikatsionistliku tõlgenduse vastu? Popper tõlgendab teadusliku teadmise justifikatsioonilist käsitust kui samastust teadusliku teadmise tõestatud ehk õigustatud teadmisega. Popper peab õigeks teaduse-käsitust, mille kohaselt teadlane püüab saavutada tõest kirjeldust maailma kohta. Popper soovis
Selles teoorias nähti loodusliku maailma algolemuse tõest kirjeldust, mis võimaldas seletada makrokehade vaadeldavat liikumist. Kuid küsimused nagu “Mis on gravitatsiooni põhjus?” või “Kas Newtoni teooriat ennast on võimalik seletada mõne teise, sügavama teooria kaudu?” ei olnud essentsialistlikust seisukohast kohased küsimused. Popperi arvates pidurdas essentsialistlik usk sellesse, et Newtoni teooria kirjeldab ammendavalt maailma algolemust ja annab sellele lõpliku seletuse, teaduse arengut. Just selle tõttu ei kritiseeritud seda teooriat ning see valitses kuni 19. sajandi lõpuni. Siit järeldus: usk olemustesse (olgu vääratesse või tõestesse) võib luua takistusi mõtlemisele, uute ja viljakate probleemide püstitamisele. Kuid nagu eelnevates loengutes kõneks olnud, oli olemustunnetuse taotlus traditsioonilisele filosoofiale üldiselt iseloomulik joon
annaabi.ee 
