XVI LOENG – REFORMATSIOONI EELKÄIJAD XVII LOENG – 12.11.2020 – REFORMATSIOON Algse korra taastamise idee ei ole 16. sajandi ega Martin Lutheriga seotud nähtus, vaid printsiip, mis on kogu ajaloo vältel olnud olulisel kohal. Ecclesia semper reformanda – kirik on pidevas uuenemises. Kui rääkida reformatsioonist, siis tegu on küll uuendusega, ent see uuendus leitakse pöördumises algse poole. Soovitakse taastada algkristlikud tavad, taas avastada lätted, kust kristlus on alguse saanud. See toetub kristlikule põhiprintsiibile, et algus ja lõpp peavad omavahel kattuma, ehk siis hetk, kus me praegu oleme, peaks kattuma hetkega, kus kristlus alguse sai – need peaksid olema võrdpildid. Kõik see, mis sinna vahele jääb on kihistus, millesse suhtumine peab olema kriitiline. Kiriku uuenemine institutsionaalsel moel on varasemalt olnud munkluse kanda – kiriku
Juudikristlus. Paganakristlus. Traditsioon algkristluses. Vagaduselu. Pärast Jeesuse ristisurma ja ülestõusmist umbkaudu aastal 30 pKr hakkasid tekkima ja arenema kristlikud kogudused. Esimesed kogudused moodustati Juudamaal ja Galileas, algkristluse perioodi lõpuks (Bar Kohba ülestõus 135. aastal) olid kogudused levinud eelkõige Rooma riigi idaosas ja Partia impeeriumi lääneosa suuremates linnades. Varakult hakkasid üksteisele vastanduma erinevad algkristlikud harud, eristatakse juudikristlasi ja paganakristlasi (kreeklasi ja hellenistlikke juute). Esimene haru oli rangem, peeti kinni vanadest juudi söögieeskirjadest ja puhtusnõuetest. Hellenistid olid vabameelsemad ja sallivamad. Aastal 66-73 pKr surub Rooma võim maha juutide ülestõusu, tempel hävitati 70 pKr ja seda pole tänase päevani taastatud. Jeruusalemma algkoguduse liikmed põgenevad sõja puhkedes Pellasesse, tänapäeva Makedooniasse
annaabi.ee 
