ja vältinud. Euroopaski oli keskajal uudsus midagi paha. Seda, mida nimetati novitas rerum, peeti halvaks, mõisteti hukka. Õige oli ikkagi vana ja äraproovitu. Inimesed, keda me praegu peame religiooni uuendajateks, tahtsid tegelikult vaid puhastada religiooni uuenduslikust saastast, minna tagasi algse, ürgse ja puhta juurde. Reformaatorid Luther ja Calvin tahtsid viia kiriku tagasi algkiriku, Jeesuse jüngrite rajatud algkoguduste juurde, taastada olnu-kadumaläinu. Nii nagu praegu islami reformaatorid – salafistid (ka Al-Qaida) tahavad taastada islami sellisena, nagu ta oli Muhamedi ajal. Niisiis – vahel on uus tegelikult unustatud ja siis taastatud vana. Ajaloos on palju kordumist ja Koguja raamatu tõdemus “Mis on olnud, tuleb jälle ja seda, mis tehtud, tehakse jälle; pole midagi uut päikese all” on mõneski suhtes õige. (Kaplinski, 2015)
kiriku kaanoneist, kirikukogude otsustest ja paavstide käskkirjadest, katoliiklikel maadel kasutusel alates 4. sajandist. 15. ja 16. sajandil eksisteeris Rooma õigus koos nn. kanoonilise õigusega. Sellise kooskehtivuse allikateks olid “Corpus iuris civilis” ja “Corpus iuris canonici”, mille nimetus on võetud “Corpus iuris civilis´e” eeskujul ja mis sisaldab endas roomakatoliku kiriku õiguse allikaid. Kanoonilise õiguse allikad • algkoguduste kaanonid • kirikukogude otsused • paavstide dekretaalid (hiljem bullad) • Kirikuisade õpetused Kanoonilise õiguse arenguetapid • Õigusest lähtudes • jus antiquum – kuni 8. saj • Jus novum – 9. saj • Jus novissimum – 16. saj • Koodeksist lähtudes jus vetus (enne koodeksit) jus novum (koodeksi õigus, jus codicis) jus antiquum
annaabi.ee 
