Rüütelkonnad kartsid, et liikumine sünnitab rahutusi talupoegade hulgas. Osa juhtivaid pastoreid, nagu Mickwitz tallinnas, tõmbusid osalt isiklike vastuolude tõttu liikumisest tagasi. Kardeti ka kiriku töövälja siirdumist vennastekoguduse kätte. Vennastekogudust süüdistati selles, et ta oli saanud usulise sekti iseloomu; et vendadest jutlustajad esinesid, agu oleks nad pastorid; et sagedastel kokkutulekutel, mida peeti nii päeval kui ka öösel, matkiti kristlikku algkogudust; et peeti kinniseid koosolekuid, kus õpetati kes teab mida; et evangeeliumi-ja epistlitekste kasutati valedel päevadel, ja et rahu- ja muud palved jäeti ära ning asendati vennastekoguduse omade palvetega. Vennastele heideti ette ka välist vagatsemist, kõrkust ja upsakust. Rüütelkonna algatusel saavutati 1743. aasta kevadel keisrinna Elisabeti ukaasiga vennastekoguduse keelustamine. Jutlustajad (,,saksa vennad") kästi maalt välja saata,
Krahv Zinzendorf andis toetust ka 1739. aastal eestikeelse Piibli trükkimiseks. Vennastekoguduse tegevus 1727-40 oli rahulik, liikumine levis hoogsalt ning nende suhted ametliku kirikuga ja riigivõimuga hakkasid halvenema pärast 1742. aastat. Rüütelkonnad kartsid, et liikumine sünnitab rahutusi talupoegade hulgas, samuti kardeti, et võtavad kiriku üle. Neid süüdistati usulise sekti iseloomus, vendadest jutlustajad olevat esinend nagu pastorid, kokkutulekutel matkiti kristlikku algkogudust, kinnised koosolekud, evangeeliumitekste kasutati valedel päevadel, omad palved, väline vagatsemine, kõrkus ja upsakus. Mõnedes kogudustes tekkisid ka rahutused. 1743. tegevus keelustati, 64 jälle lubatud. Vennastekogudus oli 18. sajandi eesti talupoegade hulgas oluliseim kultuuriline nähtus. Levis kiiresti, sest kirik oli rahvale võõraks jäänud, vennaste kokkutulekud toimusid tihedamini, peeti talupoegade juures, tundusid talupoegade endi ettevõtmisena
annaabi.ee 
