ning kõrgendati torni. Olgugi, et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika näiteid Tallinnas. Kirik on mitmete tulekahjude käigus kannatada saanud. 1840datel taastamise käigus lisandusid välisilmesse neogooti elemendid. Niguliste kirik Kirjalikult mainitakse kirikut esmakordselt 1315.a. 3-lööviline 4 traveega pseudobasilikaalne esijalgne kirik asus tollal veel müüridega ümbritsemata piirkonnas ja tal oli kaitsefunktsioon. Toonasest algkirikust on praeguseks säilinud vaid torni alaosa ning pikihoone põhimüüristik, osaliselt lõuna- ja põhjaportaal , samuti kooriruumi fragmendid. Praeguse ilme sai kirik aastail 1405-1420 toimunud ehitustööde käigus, mil kesklööv ehitati külglöövidest kõrgemaks ja kujundati kirik täisbasiilikaks. Samuti ehitati vana kooriruumi asemele uus, mis oli pikihoonega ühelaiune, polügonaalse lõmpiku ja ümbriskäiguga. Rajati ka uus käärkamber. 1515.a.
põhiliselt keskaegset kiviosa katab nüüd omaaegsetele barokkvormidele lähedaselt taastatud mitmeastmeline avatud rõdu ja tuulelipuga kroonitud kiiver. Torni lõunaküljel asuv ja hilisgootikasse kuuluv Püha Matteuse ehk hilisema nimetusega Püha Antoniuse kabel on kiriku arvukatest juurdeehitistest avaraim ning omab tsentraalset ruumivormi. Kabeli esinduslik peaportaal paikneb lõunafassaadis.4 Kaitsemüürideta linna rajatuna oli algkirik ühtlasi kaitsekirik5. Toonaset algkirikust on säilinud veel vaid torni alaosa ning pikihoone müüristik, osaliselt põhja- ja lõunaportaal, samuti nüüdseks põranda alla jäänud kooriruumi müüri fragmendid.6 Praeguse suuruse ja ilme omandas eeskoda 17.sajandi teisel poolel, mil ajakohane barokkportaal kapitaalselt uuendatud fassaadseinas kiriku peasissepääsuks muutus. Tilluke, vahetult eeskotta avanev ruum selle idaküljel ehitati 17. sajandi keskel Bogislaus von Roseni hauakabeliks
annaabi.ee 
