dispuutlavastusena tõstatas kriipivaid küsimusi inimese kohast ühiskonnas – tema valikutest, vabadusest ja tõeihalusest. 32 Nii esteetilises kui ka ideoloogilises plaanis väga dünaamilisel 1960.–1970. aastate vahetusel – ühelt poolt modernismi tulek, teisalt poliitiliste pingete tõus – nihkus teater Eestis kultuurivälja keskmesse, muutudes noori loovjõude ligitõmbavaks elutundelis-vaimseks tsentrumiks (Epner 1998: 169). 1969. aasta teatriuuenduse algimpulsiks oli noorema põlvkonna rahulolematus senise teatriga, eeskätt selleks ajaks šabloonistunud olustikurealismiga. Radikaalse murrangu algust tähistasid kolm tagasivaates krestomaatilist ja legendaarset lavastust: jaanuaris 1969 nn. Suitsu õhtu „Ühte laulu tahaks laulda” kuue eakaaslase rühmatööna Hermaküla ja Toominga eestvedamisel Tallinna Kirjanike Majas, veebruaris Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng” (lav
Ühingusse, Eesti Esitajate Liitu, erakonda Eestimaa Rohelised, Sõltumatusse Ametiühingusse Kirjanike Kodu. Kuigi on levinud seisukoht, et autori loomingut peaks tema elust lahus vaatlema, aitab autori biograafia tundmine mõista tema loomingu motiive. Kuigi ka Vilep väidab, et ei kirjuta oma laste pealt maha, võib kõiki ta lugusid pidada peres kasvavate laste tegevuse, mõttemaailma ja keele peegeldusteks. Enamuse lastekirjanike loomingu algimpulsiks on siiski olnud oma laste jälgimine, täiskasvanute maailmast täielikult erineva paralleelmaailma tunnistamine ja selle kaudu ka oma lapsepõlve taasavastamine. Vilepi puhul lihtsustab paralleelide tõmbamist autori eraeluga ka asjaolu, et tema loominguperekonnas võib kohata pärisperekonnaga sama liikmete arvu ja laste tõelisi nimesid (Liisu-sari, luuletused, jutukogu ,,Lendav õunapuu") 2.2. Heiki Vilepi kirjanduslik kujunemine
annaabi.ee 
