Kultuuriline motivatsioon Kultuuriliste vajaduste kaks rühma: 1) iseendale suunatud ehk arengumotivatsioon ja 2) teiste inimestega suhete loomisele ja säilitamisele suunatud motivatsioonid ehk sotsiaal-kultuuriline motivatsioon 10.5.1. Arengumotivatsioon Arengumotivatsioon on püüdluste kogum iseenda võimete, oskuste ja iseenese ning oma suhete paremaks muutmiseks. Nt. uudishimu, saavutusvajadus, kontrolli saavutamine olukordade üle. Uudishimu. Paljusid inimlikke tegevusi algatabki uudishimu. Kontrollitunne. See tunne seisneb teadmises, kuidas maailm toimib. Kontrollitundele vastupidine on kontrolli puudumise tunne, mis tekib tihti õpitud abituse tulemusena. Kui inimesele tundub, et tal on üldse vähe kontrolli olukordade üle, milles ta asub ,siis tema kontrollkese asub inimesest väljaspool. Tunnetuslik ebakõla ehk kognitiivne dissonants. Nt. soov süüa kooki kuid olla sale. Kognitiivse dissonantsi teooria järgi teeb ebakõla tundev inimene ühe valiku kahest:
Sama toimub ka üksildase uitaja mõtisklustega. R-le ka siin teoses on tähtsad individuaalsus, vabadus, sõltumatus ja selle taga paikneb looduslikkus jällegi. Teos on jälle opositsiooniline ja sisaldab kultuurilist opositsiooni. R on üks selle idee autoreid, esiletoojaid. R on ka see, kes tõstab esile talupojakultuuri tähtsust. Sealt edasi näeme seda Saksa romantikute teostes. Oluliseks lõiguks Diecki ja Novalise romaanide son rännakud, kus tutvutakse talupojakultuuriga. R algatabki suure sektori edaspidise kunsti vallas. R-l on väljakujunenud idee, et kultuurikese asub talupojakultuuris ja see on seal vajalik. Endiselt kõlab vastu tema valgustuse loodusliku inimese tees ja kolmas seisus, mille hulgas oluline koht oli talupoegadel. Ka selles teoses jätkab R oma kasvatusteooria üle diskuteerimist ja selle arendamist. Inimestel on omadusi, mis tulevad loodusest ja ka neid, mis lähtuvad keskkonnast.
annaabi.ee 
