Rahva muuseumi rajamise eestseisjaid, "Postimehe" ringkonna juhtivaid tegelasi ja aktiivne karskusliikumise eestvõitleja. Reiman algatas EÜS-i albumite ja kalendri "Sirvialauad" väljaandmise ja oli nende toimetajaks, võttis aktiivselt osa Õpetatud Eesti Seltsi tegevusest ja tegi kaastööd selle väljaannetele. Ta tegutses nii aktiivse publitsisti kui ka süvenenud kirjandusuurijana. Eesti kirjanduse vanema perioodi läbitöötajana toetus Reiman algallikaile tõi unustusest välja paljusid materjale. Ta toimetas trükki Georg Mülleri jutlused ja avaldas arvukalt uurimusi rahvaluule kogumise ja publitseerimise, kirikukirjanduse arengu ja kirjanduse ajaloo varasema perioodi kohta. Toimetas sarja "Eesti Kultura " IIV (19111915). Reimani arvukate kirjutiste hulgas on "Eesti piibli ümberpanemise lugu" (1889), biograafia "Jaan Adamson" (1913) . Ta kirjanduslooliste tööde valik ilmus kogumikus "Kivid ja killud" (1907).
Eetikakonfliktide lahendamiseks jõuti alles 1930. aastaks aukohtu statuudi kinnitamiseni ning valiti 10 aukohtu liiget, kes valiti igal aastal ümber. 1939 ühines EAL ajakirjanike rahvusvahelise aukoodeksiga (10 käsku, mis keelavad info kogumiseks kasutada autuid abinõusid, vastutuse kandmine kõige avaldatu eest, 3 võib keelduda õiget infot avaldamast, kuid ta ei tohi avaldada seda, mis teab olevat vale, faktide tõelevastavuse nõue, austus teise inimese vastu, viitamisnõue algallikaile, ajakirjaniku sõltumatuse nõue, erahuvide teenimise keeld, diskreetsus ja solidaarsus ametivendadega). Postimees tõi 1926. a ära väga mõnusa följetoni, kuidas tuleb arvustada. Seal jagatakse kirjanikud kolmeks: poeedid, kirjamehed ja lehemehed. Lehemehed jagunevad omakorda korralikeks ajakirjanikeks ja neegripoisteks. Tsiteerin: "Ajakirjanikud kirjutavad siis, kui aega on, ja sellest, mida aeg nõuab. Aega neil kunagi pole. Et aga aeg raha on, siis pole neil ka raha
annaabi.ee 
