Ida poole asuti teele eraldi, kohtuma pidid väed alles Konstantinoopolis. Esimeste ristisõdijate seal oli 4000-5000 ratsarüütlit ja 30 000 jalameest. Teel vallutati ja rööviti hulk linnu, mistõttu kaotused olid juba enne Jeruusalemmani jõudmist üpris tõsised. Bütsantsi keiser kartis, et ühinenud ristirüütlite väed võivad Konstantinoopolile ohtlikuks muutuda. Seepärast aitas nad kiiresti üle väina ning läkitas aega viitmata edasi. Nendega ühines ka keiser Alexiose väesalk. Üheskoos piirati Nikaia linna (praegune Iznik Türgis), mis 45 päeva pärast alistuski. Alexios oli vahepeal sõlminud kaitsjatega salanõu: Nikaia jääb keisri meestele, mitte ristirüütlitele. Viimane osa retkest läbiti mererannikul. 1099. aasta juuni algul nägid ristirüütlid esmakordselt Jeruusalemma müüre. Asuti linna piirama, millele järgnesid verised tapatalgud. Ristisõdijad rajasid Jeruusalemma kuningriigi, mis ei püsinud kuigi kaua.
Ida poole asuti teele eraldi, kohtuma pidid väed alles Konstantinoopolis. Esimeste ristisõdijate seal oli 4000-5000 ratsarüütlit ja 30 000 jalameest. Teel vallutati ja rööviti hulk linnu, mistõttu kaotused olid juba enne Jeruusalemmani jõudmist üpris tõsised. Bütsantsi keiser kartis, et ühinenud ristirüütlite väed võivad Konstantinoopolile ohtlikuks muutuda. Seepärast aitas nad kiiresti üle väina ning läkitas aega viitmata edasi. Nendega ühines ka keiser Alexiose väesalk. Üheskoos piirati Nikaia linna (praegune Iznik Türgis), mis 45 päeva pärast alistuski. Alexios oli vahepeal sõlminud kaitsjatega salanõu: Nikaia jääb keisri meestele, mitte ristirüütlitele. Viimane osa retkest läbiti mererannikul. 1099. aasta juuni algul nägid ristirüütlid esmakordselt Jeruusalemma müüre. Asuti linna piirama, millele järgnesid verised tapatalgud. Ristisõdijad rajasid Jeruusalemma kuningriigi, mis ei püsinud kuigi kaua.