Süüdistus - või kaitsekõne Alexile Alex on olnud ühiskonnas väga problemaatiliseks kujuks. Tema käitumine, tema eluviis ja tema suhtumine teistesse inimestesse on olnud südametu. Ta on olnud egoistilik vereimeja, kes on imenud inimestelt välja verd, et ise nautida. Kuid nüüd on ta muutunud. Olgugi selle põhjustus kunstlik Sellegipoolest on ta süüdi kõikides oma tegudes. Kas Alexit tuleks rängalt mõista süüdi või anda talle armulikkust? Minu arvates tuleks anda igale inimesele võimalus ennast muuta
Ta elas Tartus kuni põhikooli lõpuni. Põhikooli lõpp peaks olema iga inimesele tore meenutus. Kuid seda ta kahjuks ei olnud Leletile. Sel päeval helistati talle kiirabist ja öeldi, et ta vanaema, ema ja ema uus mees Andres ning Leleti poolvend Hendrik said kõik autoõnnetuses surma. Midagi hullemat ei oleks Lelet osanud oodata sellest telefonikõnest. Pärast seda sündmust muutus kõik veel hullemaks. Ainukesed kes olid nii Leletile kui ka Alexile perekonnast alles jäänud olid nende enda poolvennad Karel ja Karol, keda nad hakkasid üheskoos kasvatama. Lelet oli kohutavas masenduses ja ainukene pääs karmist reaalsusest oli narkootikum ja alkohol. Iga päev möödus sõpradega pidutsedes kuni asi jõudis selleni, et Alexilt ja Leletilt võeti nende väiksed poolvennad ära ja anti nende tädi kavatada. Leleti lugu ei lõppenud mingi ootamatu puändiga vaid kõik läks nii nagu arvata oli
Igasugused ja palju erinevaid. Kas tõesti ei teinud siis seda ei Karl ega Alex ? Kes siis veel ? Ma ei saa enam midagi aru. Mu ajus oleks just kui juhtmed sassi läinud. Laususin : ,,Sellisel juhul uuri järgi kas nad tõesti seal kohtades olid. Uuri naabritelt jne... . Sina Daniel võta igaksjuhuks Karlilt vereproov. ,, ,, Saab tehtud boss. ,, Läksin oma kabinetti. Mul oli palju mõtteid peas. Tuli ka mõte, et nad võisid seda koos teha. Võibolla oli nii, et Karl sattus Alexile ja Laurenile peale ja üritas tappa Alexi, kuid tappis hoopis Laureni, oma naise. Siis hakkas talle tapmine meeldima ja hakkas sarimõrvariks. Ei,ei see on liiga ebatõenäoline. Ma ei arenenud kabinetis ja mõtlesin, et lähen parem alla, laborisse. Läksin alla ja vaatasin millega nad tegelevad ja küsisin : ,, Kas sa võtsid Karlilt vereproovi ? ,, ,,Jah, võtsin, aga see ei klapi Laureni laiba pealt leitud verega. ,, ,, Aga Alexi veri ? ,, ,, See ka ei sobi . ,, Ma ei saanud enam aru
juurde keeldus minemast. Ma ka ei läheks, kui ma pidevalt narkouimas oleksin. 6 Nad jooksid tänavatel, huligaanitsesid ning tarbisid meelemürke. Nad rikkusid mitmel erineval viisil seadust. Kuid nad ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Mingil hetkel kuulis Lelet naeru ning kellegi nuttu, kuid ta ei teinud sellest välja. Ta lihtsalt jooksis. Ja seda kõike tänu narkootikumidele. Ta komistas. Ta komistas maas lamavale Alexile otsa. Kõik olid paanikas. Lelet võttis pisikese koti poisi käest ning pani selle omale taskusse. See oli Rasmuse tagavara. Lelet oli minu arvates loll, et nii tegi, ta tõmbab sellega ainult endale jama kaela. Gerri helistas kiirabisse ning tahtis siis Leletiga ära joosta, et neid ei leitaks, et neil jamasid ei tuleks, kuid Lelet ei lasknud Alexist lahti. Ma teeks oma armastatuga sammuti. Järgmisel hetkel tuli kiirabi
Alex läheb vanglasse, kohaneb seal küll ruttu, kuid saadab korda järjekordse mõrva ja seejärel allutatakse sundravile, mispeale ta ei suuda enam sõna otseses mõttes kärbselegi kurja teha. Süüdi ühiskond ise Raamatu tegelik sisu ja mõte algabki sellest. Huvitav on mainida, et Ameerika väljaandel puudub viimane peatükk, mis on kogu loo mõistmise seisukohalt küllaltki oluline vaimset ümbersündi ei toimu ja Alexile on taas avatud tee tagasi kuritegusid sooritama. Kas ameeriklastele oli liiga keeruline, et autor ei rakenda mingeid kirjanduslik-moraliseerivaid võtteid või deus ex machina't? Tegelikult polegi ju oluline korralikult ja soravalt kirjapandud sündmustik, mis lugejat hetkekski lahti ei lase jah, see on nauditav, kuid vaidlused ja arvamused algavad suhtumisest sellesse mitmekihilisse hoiatusromaani, kus iga järgmine lahend juhatab suuremasse ummikusse.
annaabi.ee 
