Talupoegadel tuli teha mõisategu: harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid talupojad tasuma loonusrenti st. andma feodaalile osa oma saagist. Põlluharimisel kasutati kaheväljasüsteemi, mis tähendas, et poolele põllumaale külvati vili, ülejäänu jäeti kesa alla. Järgmisel aastal pooled vahetati. Levinud oli ka aletegemine: mets raiuti maha, kuivatati ja süüdati siis põlema. Pärast maa kobestamist külvati sinna vili. Aleteoga saadi juurde uudismaad, mida võis hiljem põlipõlluna kasutama hakata. Eesti hakkas muinasaja lõpul välja kujunema meie taludele iseloomulik rehielamu. Algul oli see vaid üks suur ruum, mida köeti suure korstnata reheahjuga. Lisaks eluasemele täitis rehielamu ka viljakuivatuspaiga ülesannet. Hiljem ehitati rehetoa otsa küttekoldeta kamber.
Põllupeenarde asukoht fikseeriti enne nende rajamise algust. Vahel tähistati need alguses kivireaga või kividega äärtes. Sinna visati põldudelt koristatud kive, juurikaid, umbrohtu jne, millele kündmise käigus lisandus ka mulda põldudelt. Balti põllud - Valter Langi arvates võib kelti põldudest eristada nn balti põllusüsteemi, mida on teada vaid Eestis (näiteks Saha-Lool) ja Ojamaal. Põllukivihunnikute alt leitud süsi osutab, et taoliste põldude harimist alustati aleteoga. Põldude puhastamisel kividest tekkisid seejärel põllukivihunnikud, üsna juhuslikesse kohtadesse. Seejärel hakati põllukivihunnikuid piklikumaks kujundama, kuni viimaks piklikud kivihunnikud ühendati põllupeenardeks. Kogu süsteem kujunes seega Langi arvates juhuslikul alusel. Küla Ühe küla moodustasid suurem või väiksem kogu peresid/talusid, mis olid omavahel seotud kehtiva maakasutussüsteemiga – ühised külapõllud ja heinamaad olid jagatud
5 m ja kõrgus alla 0,5 m. Balti põldude jäänused Saha-Lool Põhja-Eestis 10 Valter Langi arvates võib kelti põldudest eristada nn balti põllusüsteemi, mida on teada vaid Eestis (näiteks Saha-Lool) ja Ojamaal. Põllukivihunnikute alt leitud süsi osutab, et taoliste põldude harimist alustati aleteoga. Põldude puhastamisel kividest tekkisid seejärel põllukivihunnikud, üsna juhuslikesse kohtadesse. Seejärel hakati põllukivihunnikuid piklikumaks kujundama, kuni viimaks piklikud kivihunnikud ühendati põllupeenardeks. Kogu süsteem kujunes seega Langi arvates juhuslikul alusel. Jääb mõnevõrra arusaamatuks, miks ei võinud piirid siiski enne maha märgitud olla ja kivihunnikud koguda juba nende piiride peale
annaabi.ee 
