("Kontaktid" 1958-1960) kasutas Stockhausen Kölni stuudio võimalusi äärmise piirini: segas omavahel erinevaid lainekujusid, kasutas valge ja roosa müra generaatoreid, mitmesuguseid kajasid ja signaalide tagasisidestusvõimalusi. 1960.-1970. aastatel hakkas Stockhausen üha enam akustilist ja elektroonilist muusikat omavahel kombineerima. "Mixtur" (1964" on algselt salvestatud orkestriga ja hiljem on salvestist stuudios spetsiaalselt töödeldud. Teose partituur on kirja pandud aleatoorilist meetodit kasutades (pole märgitud kindlaid helikõrgusi, küll aga on välja toodud konkreetsed rütmifiguurid ja dünaamika ning lühikeste meloodiakontuuride liikumissuund). Stockhauseni elektronteosed on veel "Mikrophonie I" (1964), "Mikrophonie II" (1965) ja "Mantra" (1970). Kammermuusika: Stockhauseni varasemas kammermuusikas domineerib aleotooriline kompositsioonimeetod. Sellised teosed on "Zeitmasse" (1956) ja "Zyklus" (1959). Samasugust materjali aleatoorilisteks
tasemelt arvestatava kunstilise tasemeni. Esimesed tähtsamad teosed: "Elektronische Studie I ja II". Teine teos oli esimene elektrooniline teos maailmas, mis sai noodistatud ja partituurina kirja pandud. Praegu tuntuimaid elektroonilisi oopusi on "Gesang der Jünglinge" (noorukite laul). Miksis kokku poisi hääle mitmekordse salvestise. "Kontakte" kasutab kõike, mida tolle aja elektronmuusika lubas kasutada. Hiljem hakkas segamaa akustilist ja elektronmuusika. Kammermuusika Ta segas aleatoorilist ja serialistlikku muusikat. Näiteks teos "Zeitmasse". Muusikud mängivad küll serialistlikult organiseeritud partiid, kuid mängivad eri taktimõõtudes ja tempodes. Teos "Zyklus" on materjal grupeeritud plokkidesse ja mängija ise valib, mis järjekorras ta mängib. Kahes kammerteoses peavad osalejad ka näitelma klarneti teoses arlekiini kostüümis, teoses "Sirius" tulnukatena. Orkestrimuusika Tähelepanuväärseim teos "Gruppen" kolmele orkestrile (ja kolm dirigenti). Iga
annaabi.ee 
