44) väiketüll Charadrius dubius; 45) rüüt Pluvialis aprcaria; 46) meririsla Calidris maritima; 47) vöötsaba-vigle Limosa lapponica; 48) väikekoovitaja Numenius phaeopus; 49) suurkoovitaja Numenius arquata; 50) punajalg-tilder Tringa totanus; 51) heletilder Tringa nebularia; 52) mudatilder Tringa glareola; 53) veetallaja Phalaropus lobatus; 54) jõgitiir Sterna hirundo; 55) randtiir Sterna paradisaea; 56) väiketiir Sterna albifrons; 57) mustviires Chlidonias niger; 58) õõnetuvi Columba oenas; 59) lumekakk Nyctea scandiaca; 60) vöötkakk Surnia ulula; 61) värbkakk Glaucidium passerinum; 62) kodukakk Strix aluco; 63) händkakk Strix uralensis; 64) öösorr Caprimulgus europaeus; 65) vaenukägu Upupa epops; 66) väänkael Jynx torquilla; 67) hallpea-rähn Picus canus; 68) musträhn Dryocopus martius; 69) tamme-kirjurähn Dendrocopos medius;
Metsise mängualaks on arvatud 87,3 ha kaitseala loodeosas Vinso sihtkaitsevööndis ning 284,9 ha Meenikunno ja Nohipalu sihtkaitsevööndites, kokku 372,2 ha. Haruldastest ja kaitsealustest liikidest on kaitsealal nähtud meri- (Haliaetus albicilla) ja kaljukotkast (Aquila chrysaetos), kuid teateid pesitsemistest ei ole. Alal on märkimisväärne tetrede (Tetrao tetrix) asurkond. Rändeperioodil peatub rabal rohkesti sookurgi (Grus grus), rabahanesid (Anser fabalis), suurlaukhanesid (Anser albifrons) ja laululuiki (Cygnus sygnus). Kohata võib ka teise kaitsekategooriasse kuuluvaid liike nagu väikepistrikku (Falco columbarius) ja sarvikpütti (Podiceps auritus). Samuti on kaitsealal kobras (Castor fiber) suhteliselt arvukas. Paikseteks asukateks on metskits (Capreolus capreolus), põder (Alces alces), halljänes (Lepus europaeus), valgejänes (Lepus timidus), rebane (Vulpes vulpes), metssiga (Sus scrofa). Kohata võib ka karu (Ursus arctos) ja läbirändaja on hunt (Canis lupus).
kollasel taustal või punakaspruun. Seetõttu on nad eemalt vaadates pigem kollased või punased, mitte musta värvi. Laup on neil küll hele, kuid erinevalt rabakiilidest kollakas. Kolmest kõnealusest rabakiilist on valgelaup-rabakiil ainus tõeline rabaelanik. Suur-rabakiili ja hännak-rabakiili võib leida ka mujal: taimestikurikaste väikejärvede ja tiikide ning vanajõgede ümbruses. Valgelaup-rabakiil (Leucorrhinia albifrons). Isase tagakeha on valdavalt must (ainult rindmiku lähedal kaetud helehalli kirmega) ja kitsas, tagapool õige natuke laienev. Emase tagakeha on samuti peamiselt must, aga rindmiku lähedal on tagakehalülidel väikesed kollased laigud. Tagakeha lõpeb nii emasel kui ka isasel kahe sabalisandiga, mis paistavad silma valge värvuse tõttu. Teistest rabakiilidest saab teda eristada veel alahuule järgi: valgelaup-rabakiilil on see keskelt must, külgedelt hele
a. hagijatega) lehmadele 1.okt- 30.nov, vasikatele ja pullidele 31.jaanuarini. LINNUD: Veelinnud (hanelised ja lauk). Kanalised, Kurvitsalised (metskurvits, tikutaja, rohukurvits, mudakurvits ja kajakad). Tuvilised. Kullilised (eriti kotkad). Vaja teada: ladinakeelne nimetus, kas jahiuluk või mitte, kotkaste puhul ka ligikaudne haudepaaride arv. Hanelised Anseriformes rabahani Anser fabalis, suur-laukhani Anser albifrons, hallhani Anser anser, kanada lagle Branta canadensis, valgepõsk-lagle Branta leucopsis, viupart Anas penelope, rääkspart Anas strepera, piilpart Anas crecca, sinikael-part Anas platyrhynchos, soopart Anas acuta, rägapart Anas querquedula, luitsnokk-part Anas clypeata, punapea-vart Aythya ferina, tuttvart Aythya fuligula, merivart Aythya marila, hahk Somateria mollissima, aul Clangula hyemalis, mustvaeras Melanitta nigra, tõmmuvaeras Melanitta fusca, sõtkas Bucephala clangula
annaabi.ee 
