3.3. Geograafilised kliimategurid Võrreldes makromastaapsete kiirguslikute ja tsirkulatsiooniliste kliimateguritega, geograafilised tekitavad mikro- ja mesomastaapseid kliimaerinevusi. Geograafilisteks kliimateguriteks nimetatakse neid, mis on tingitatud aluspinna erinevusega. Esimeseks teguriks on mere ja maismaa kliimatilised erinevused, see tähendab vesi soojeneb ja jahtub aeglasemalt kui maismaa tänu madalamale albeedole ja suuremale soojusmahtuvusele ja soojusjuhtivusele (11). Mõjuriks on siin Läänemeri ja. See tekitab erinevusi ranniku- ja sisemaa 8 temperatuurrežiimide vahel: talvel on rannikutel soojem kui sisemaal, kevadel sisemaa soojeneb kiiremini ja sügisel ka kiiremini jahtub (10). Teiseks teguriks on reljeefi ebaühtlus. Vaatamata sellele, et Eesti on lauskmaaline piirkond, isegi
mägede moodustumine, erosioon ja kivimite murenemine. Ookeanidega seotud tegurid näiteks El Niño mõju, ookeanivee ringluse muutused, meretaseme muutused, jää moodustumine, fütoplanktoni õitsemine ja dimetüülsulfiidi teke. Maapinnaga seotud 17 tegurid sealhulgas taimkatte mõju pinna albeedole (valgedus või langeva valguse objektilt peegeldumise näitaja) ning evapotranspiratsioon, avavee mõjud, sealhulgas niisutus ja tolm. Atmosfääriga seotud tegurid näiteks kasvuhoonegaaside, vääveldioksiidi ja õhusaasteainete mõju, pilvisuse mõjud ning õhu, maa ja mere vastastikused mõjud. Globaalökoloogiaga seonduvaks sõlmpunktiks on kliima muutumine inimtegevuse tagajärjel: - atmosfääri koostise muutumise (CO2 jt kasvuhoonegaaside sisalduse kasv atmosfääris);
annaabi.ee 
