tütar" (1902).Veidi hiljem veel kogu "Usk inimestesse" (1904) ja romaan "Merehunt" (1904).Neis teostes kujutab London elu karmis Põhjas.Peamisteks kangelasteks on kullaotsijad.London näitab tugeva isiksuse võitlus loodusega.Elu on Põhja kokku vedanud inimesi mitmesuguste iseloomudega, mitmesuguste saatustega ja mitmesuguste minevikkudega.Ühed karastavad, mehistuvad, muutuvad ausateks ja julgeteks looduse peremeesteks.Teised jäävad alatuteks väikesteks inimesteks, nagu nad on olnud.Kõiki neid ühendab raugematu elujanu. Sümpaatiaga kirjutab J.London vähenõudlikest ja kartmatutest indiaani naistest, kes käituvad suure mehisusega seal, kus nende valged õed võib-olla pisaraisse kohkuksid.Indiaanlaste ja valgete vahekordadest kirjutades jääb London aga "valge rassi" positsioonile, pidades loomulikuks, et värvilised on juba looduse poolt määratud alluma valgetele
Kuningas lepib Cidiga ning korraldab Cidi arutab, keda saata Marsiliuse juurde tütarde abiellumise Carrioni krahvi- lepingut sõlmima. Roland pakub end, aga poegadega. Nood osutuvad ülbe-teks, see idee laidetakse tema keevalise kuid argadeks & alatuteks meesteks, kes ei iseloomu pärast maha. Seejärel pakub taha Cidi endi vääriliseks tunnistada. Nad Roland minejaks oma võõrasisa Ganeloni, võtavad vastu suure kaasavara, kuid kes on kindel, et Roland tahab teda surma koduteel häbistavad naisi ning jätavad nad saata ning ta otsustab Rolandile kätte
annaabi.ee 
