Kas ja kuipalju kodudes seda võrdsete suhtlust siis on? No oleme ausad, et kuni teatud eani, koheldakse meid kõiki lapsevanema- lapse ehk ülemus- alluva tasandil. Vähehaaval aga loobutakse keeldudest- käskudest ja oodatakse otsuste tegemisel ka sinupoolset seisukohta isegi kui see väga arukas ei ole ja seetõttu lõppotsuse tegemisel arvesse ei lähe. Ja siis saabub aeg, kus sinuga suheldakse kui võrdsega ja sa ei lase end enam eksitada aeg-ajalt esilekerkivast lapsevanema-lapse alatoonist. Oma kodu pean piisavalt demokraatlikuks ehkki mul vanematega mitte alati üksmeelt ei ole. Minu otsuste ja soovidega üldjuhul siiski arvestatakse kuna olen osanud omad seisukohad ära põhjendada. Kooliõpilasena olen kogenud nii autoritaarseid kui demokraatlikke suhteid. Esimesed on minu arust populaarsed pigem vanemate pedagoogide puhul, kellede nõudmised õpilasele lähtuvad vaid nende isiklikust vaatevinklist ja seda nii aineõpetuses kui ka õpilase seisukohtade ja arusaamade eiramises
ja oskused ning rass ja rikkus ei määra sotsiaalset staatust. Tavaliselt eeldab selline valik võistlemist.Meritokraatlik valitsus ja organisatsioon peab oluliseks haridust ja talente ning samuti kompetentsust. Praktikas on sotsiaalse mobiilsuse uuringud selgitanud, et vanemad, kasvatades oma lapsi ja lootes neile paremat tulevikku kui neil endal on, asetavad rõhu just haridusele ja teadmistele ning tihtipeale tasub see ka ära. Hoolimata sõna negatiivsest alatoonist, on palju inimesi, kes usuvad, et meritokraatlik süsteem on ühiskonna juhtimiseks hea variant. Nad väidavad, et siis on õiglus suurem ja et sellised ühiskonnad on võimekamad kui teistsugused ühiskonnad, kus sugu ja rass võivad otsuste tegemisel rolli mängida. Sajandeid oli meritokraatlik riik Hiina, kus kõigile riigiametnike kohtadele oli suur konkurss ja neile valiti ainult võimekaimad. On arvatud, et see võis pidurdada ühiskonna arengut
annaabi.ee 
