Lapse arengukeskkonnast rääkides tuleks esmalt märkida, et see on paljuski määratud kultuurikontekstiga. Kultuurikeskkond mõjutab väärtushinnanguid, käitumisnorme, eetika- ja moraalinorme. Iga õppeasutuse (lasteaed, üldhariduskoolid) psühhosotsiaalne keskkond sõltub suuresti kultuurikontekstist. Väikelapsed on kõikvõimalikele mõjutustele vastuvõtlikud ning omandavad ümbritseva kultuuri stereotüübid hõlpsasti. Keskkondliku raamistiku osatähtsust lapse arengus rõhutavad alastimulatsiooni ja käitumispiirangute teooriad. Alastimulatsiooni teooria väidab, et kui keskkond last piisavalt ei stimuleeri, siis keskkonnaga suhtlemine ei anna lapsele uusi kogemusi ega arenda last. Käitumispiirangute mudel seletab laste käitumist kui keskkonna üle kontrolli saavutamist (Liik, 1998: 52). Isiksuse aktiivsuse ja arengu seisukohalt on oluline keskkonna üle kontrolli tunnetamine.
Ruumil kindlad tunnused. Toimub teatud käitumismuster. Igal ametikohal omad rollid, vaja selleks , et käitumispaik toimiks. Kõik rollid peavad olema täidetud. Ülemehitatud ei tohi ka olla. Ülekoormatuse mudel midagi liiga palju: stimulatsiooni, teisi in, valgust, müra, liikumist. Keskkonnast saadava stimulatsiooni hulk ja tase ületavad indiviidi võime sellega toime tulla. Osa infot jääb kõrvale. Kogu situatsioon on väsitav. Alastimulatsiooni mudel stimulatsiooni on liiga vähe. Igav. Pole õiget stimulatsiooni. Rahulolematus. Territoriaalsus: kestev tähenduslik seotus teatud ruumi osas. On vaja tunnetada mingi ruumi üle kontrolli (tuba, takso jne). Oma ala soov. Ise tahame kontrollida. Kui ei austata, oleme häiritud. Kontoris oma kruus, vaas vms kaasas , et oleks enda oma. Tööga rahuloluga seostuvad tööpaiga omadused: - töötajate hulk tööruumis sellest tulenevalt privaatsus, tiheliolek.
annaabi.ee 
