See tähendab muuseas ka seda, et me ei pea vihastama, ei pea end süüdlasena ega tõrjutuna tundma või madalat eneseväärtustunnet omama. Eneseregulatsiooni tunnetuslik komponent Teisiti öeldes lubab teadvus (ehk enesevaatlus) meil oma tegevusi lihvida. Kuigi emotsioonid aitasid meil kohaneda, on nad ajuti valed või isegi kohatud. Evolutsioon on aidanud meil ellu jääda tänu ülereageerimise, mitte alareageerimise võimele. Ülereageerimine on ilmselt evolutsiooniliselt kasulikum kui alareageerimine, ent samas me vajame ka kontrolli, et püsivalt endalt küsida, ega me äkki üle ei reageeri. Kas peaksime oma tundeid ignoreerida püüdma? Ilmselt mitte, kuna need on meile nii headeks informatsiooni allikateks. Meie tunded arenesid nii, et olla õiged enamuse ajast, mitte kogu aja (Ornstein, 1991). Peame endalt küsima, kas meie tunded on asjakohased ja kui
Insuliin mõjutab rakumembraani ja suurendab 52 rakkude glükoosivastuvõttu. Maksas, lihastes ja rasvkoes stimuleerib ta glükoosi muundumist talletusaineks glükogeeniks. Vere kõrge suhkrusisaldus (hüperglükeemia) on insuliini tootmise peamine stimulant. Seevastu pidurdab neerupealiste hormoon adrenaliin insuliinieritust. Vere madala suhkrutaseme (hüpoglükeemia) korral reageerivad sellele kemoretseptorid ning adrenaliinieritus suureneb. Insuliini vähesuse või sellele alareageerimise korral tekib suhkurtõbi (diabetes mellitus). A-rakkudes valmistatakse glükagooni. See mõjutab maksa, muutes seal salvestunud glükogeeni glükoosiks, mis antakse verre. Selle tulemusena tõuseb veresuhkru tase. Hüpoglükeemia korral püüab organism glükagooni eraldamist suurendada. Samuti tõuseb glükagooni valmistamine nälgimise ja sümpaatikuse ärritamise korral. Hüperglükeemia korral pidurdatakse glükagooni eritamist. Kokkuvõte
annaabi.ee 
