patuseks! Uhkus, oma vigade mitte tunnistamine, on üks kõige raskem vaimulik haigus! Vähe on sellest, et sa tunned, et oled eksinud – ka Juudas tundis seda – sul tuleb oma tegu kahetseda, üles tunnistada ja andeks paluda. Ära arva, et see on vajalik vaid sellele, kelle vastu sa oled eksinud. See on vajalik eelkõige sinule kui eksijale. See on ennekõike sinu ja sinu tervise huvides. Ja kui kauniks teeb sind selline alandumine! Sa saad kauniks juba sellepärast, et sa saad puhtaks! Pole midagi kaunimat kui tõeliselt puhas inimene. Kui meil oleks rohkem oma viga tunnistavat ja andestust otsivat meelsust, siis oleks ka palju enam päikest meie eluteel, jääks purunemata nii mõnigi sõprus, lõhkumata nii mõnigi perekond.
«reaalsusest» mingit numbrit. Novell algab nii: «Ühel hommikul rahututest unenägudest ärgates leidis Gregor Samsa, et ta oli oma voodis tohutu suureks putukaks muutunud.» Kafka jätkab sama vaoshoitud ja kaastundlikus stiilis kuigi loo tüüpiliselt kafkalikku ülesehitust teades on lugejale muidugi juba algusest peale selge, et Gregori saatus on otsustatud. Järgneb Gregori, kes seni on olnud oma perekonna poolt austatud ja hinnatud kui pere ainus toitja, lõputu alandumine jälgiks sitikaks, kellega keegi enam mingit tegemist ei taha teha. «Metamorfoosi» eristab teistest Kafka novellidest see, et see liigub unenäolisuse ja võõrandumise skaalal veel ühe sammu edasi unenäolisusest unenäkku, võõrandumisest absoluutselt võõrani, inimesest sitikani. «Metamorfoosist» ongi kirjanduse ajaloos saanud ülima võõrandumise sümbol ja omamoodi kaf- kalikkuse kvintessents. Kõik Kafka lood väljendavad ülimat, sageli lausa kurioosset
annaabi.ee 
