juba peigmees ning tema pruudiks on häbematu sakslanna Karolina Ivanovna. Peale seda Goljadkin lahkub arsti juurest, pidades teda rumalaks. Härra Goljadkin asub Olsufi Ivanovitš Berendejevi juurde, kuid teda ei lasta sisse. Riiginõuniku juures toimub pidu, mis on pühendatud tema tütre Klrara Olsufjevna sünnipäevale. Seistes Berendejevi eeskodas, otsustab Goljadkin salaja läbi pääseda ning asub tantsusaali, kus Goljadkin satub tähelepanu keskpunkti ning tunneb ennast alandlikuna. Ta aetakse sealt välja. Goljadkin põgeneb „vaenlaste eest“. Väljas on niiske,udune, lörtsine novembriöö. Ta seisab tükk aega kaldapeal ning vaatab tumedat veed. Ta kohtab seal läheduses kedagi, kes on üllatavalt tema enda sarnane. Hiljem ta kohtab teda veelgi, ka enda korteris, kes on tema teisik. Kui Goljadkin jaoskonda tööle läheb hommikul, kohtab ta taas oma teisikut, kes seal samuti töötab
suudate Pariisi tagasi pöördudes minu eest põgeneda, uskusite, et ma ei julge lahkuda aardest, mida mu isand kohustas mind valvama. Ah! Mis lähevad mulle korda kogu maailma aarded ja kõik maakera kuningad! Nädala pärast olin tagasi. Sel korral ei olnud teil mulle midagi öelda. Olin kaalule pannud kuninga soosingu, oma elu, et teid hetkeks näha. Ma ei saanud isegi teie kätt puudutada. Te andestasite mulle, nähes mind nii alandlikuna ja kahetsevana.» «Jah, aga keelepeks haaras kinni kõikidest nendest meeletustest, milles mina ei olnud süüdi. See on teile hästi teada, milord. Kardinali poolt ülesässitatud kuningas tõstis suurt kära: proua de Vernet kihutati minema, Putange saadeti maalt välja, proua de Chevreuse sattus ebasoosingusse ja kui teie tahtsite saadikuna Prantsusmaale tagasi tulla, siis oli kuningas ise -- pidage meeles -- kuningas ise selle vastu.» «Jah
annaabi.ee 
