Iga elava orja kohta tuli 3-4 hukkunut. Väga tihti juhtus nii, et peremehe omandamisel kaotas ori oma perekonna, sest tihti juhtus, et pereliikmed müüdi üksteisest eraldi ja nad ei näinud üksteist enam kunagi. Peremehed käitusid väga tihti orjadega julmalt ning alandavalt. Peremehed võisid piitsutada orjasid, kui nad piisavalt hästi tööd ei teinud. Orjasid võidi müüda siis, kui peremees seda soovis. Orjasid müüdi tavaliselt alandavatel oksjonitel. Ostjad vaatasid neid kui loomasid - kontrolliti nende hambaid ja kõrvasid. Nad võisid katsuda ja kommenteerida orjasid. Noored mehed ja naised, kes võisid sünnitada, olid kallid. Terved lapsed olid samuti kallid, sest kasvades said neist tugevad orjad. Osa orjasid unistasid põgeneda ja elada vabade mehedena, nad uskusid, et parem on surra kui orjana elada. Osad püüdsid istandustest ära joosta. See oli aga keeruline, kuna orjadel ei olnud raha ega varustust
oma riigi tõelistest vajadustest ja huvidest, vallandas 532. a. ta ulatusliku vallutussõjade kampaania läändes paiknevate Germaanlaste riikide vastu. Kulutades tohutuid summasid sõjakäikude ettevalmistusel ja nende ellu viimisel. Vasilevs ignoreeris nii keerulust poliitilist ja sotsiaalset siseriikliku situatsiooni, kui ka välispoliitilist ohtu prioriteetlikus Bütsantsi jaoks ida suunas. Esimese veana sõlmis 532. a. Justinianus I Bütsantsi jaoks alandavatel tingimustel Sassaniidi Impeeriumiga "Igavest rahu" mille järgi, pidi Bütsants maksma viimasele tohutut andamit, mis koormas niigi ülekoormatut sõjaettevalmistustega riigikassat. Selle keisri poliitilse sammu eesmärgiks oli mõistagi oma tagala kindlustamine, lääne vallutamise ajaks. 533 aastal saatiski Justinianus I andeka väepealikuga Velisariusega eesotsas, hiigelsuure armee Vandaalide kuningriigi vastu (mille siseriiklikuid tülisid ta oskusliku diplomaatia abil igati soojendas)
annaabi.ee 
