taimes olevaisse mahuteisse. A. Eritatavad ained jäävad taime. Selliselt talitlevateks erituskudedeks on lülilised ja lülitud piimasooned, osa idioblaste, mitmesugused mahutid ja käigud. Lülilised piimasooned on pikad torujad kanalid, mis tekivad sarnaselt trahheedele või sõeltorudele: rakud liituvad otstest ja otsmised rakukestad hävivad. Kui piimasoonte vahel esinevad anastomoosid ehk ühendused, moodustub kanalite võrgustik. See on iseloomulik näiteks korvõieliste alamsugukonnale keelõielised (Liguliflorae, joonis) ja magunatele (Papaver). Anastomoosideta piimasooni esineb näiteks perekondades kassitapp (Convolvulus), lauk (Allium) ja vereurmarohi (Chelidonium). Lülitute piimasoonte rakud ei liitu, vaid iga piimasoon koosneb pikast, torujast rakust. Selliseid rakke ei tarvitse ühes taimes olla palju (5-6), kuid raku pikkus võib ulatuda viie meetrini. Harunevad lülitud piimasooned on perekondades
sünkarpsest sigimikust. Perikarp koosneb kas ainult sigimikuseinast või lisanduvad sellele ka sigimikuvälised koed. Lihakaks võib muutuda kogu perikarp või ainult osa sellest. Õunvili (malum) on iseloomulik roosõieliste (Rosaceae) sugukonna õunapuuliste alamsugukonnale Pomoideae, näiteks perekondades õunapuu (Malus), pirnipuu (Pyrus), pihlakas (Sorbus), küdoonia (Cydonia), viirpuu (Crataegus). Õunvili areneb alumisest sigimikust, kusjuures enamik lihakast osast moodustub laienenud õiepõhja servadest -- hüpantiumist. Õunvilja viiepesalise "südame" pärgamendisarnased seinad vastavad viljalehtede seintele. Väljast on noor õunvili kaetud kutiniseerunud epidermiga, esinevad ka kloroplastid, õhulõhed ja trihhoomid
annaabi.ee 
